Ja kui päriselt ka oli eile õhtul nutt kurgus, et isver kui jube räpane siin on ja misasja ma siia ronisin ja ma päriselt tahan ka 6 nädala pärast (kui mitte varem!) koju tulla - siis täna (veidi puhanumana) ma lihtsalt tõdesin mõrult, et suht tobe ikka kui harjunud me oleme oma keskkonnaga ja oma "valge" eluga ja kuidas igasugune kõrvalekalle meie rutiinist kohe täieliku paanika tekitab. Aga enda lohutuseks ma mõtlen, et ilmselt polegi võimalik õppida elama selliselt, et ALATI oled valmis igasugusteks õudusteks (sest näiteks mugavuse ja puhtusega harjub kindlasti imekiiresti jälle ära ja oled samas olukorras kus enne). Aga on võimalik ennast lihtsalt ajutiselt proovile panna - et kas ja (kui kiiresti) oled võimeline adapteeruma, ja kust läheb piir - et vot seda või teist ei hakka ikka mitte kunagi tolereerima (ja ei taha ka).
(from the letter to my father)