Educational Resource Development Center in Nepal (e. hariduse arendamise keskus) on see organisatsioon, kus ma niisiis vabatahtlikuna tööle sain. Tegemist on NGO-ga (Non-Governmental Organisation) - mis sisuliselt tähendab, et organisatsioon peab ise endale (oma projektidele) rahad kusagilt fondidest välja ajama, et midagi ära teha. Hetkel on neil käsil kaks projekti: üks on tüdrukute (pikema) koolihariduse tagamiseks ja teine - suurem projekt - naistele kirjaoskuse õpetamiseks (Nepaalis on kõigest 19% naistest kirjaoskajad).
Kuna ma ise olen seotud selle teise - suurema - projektiga, siis ma kahjuks väga palju esimesest projektist ei tea. Aga idee on umbes selline, et kuna mõnedes etnilistes gruppides Nepaalis võetakse tüdrukud juba 13-14 aastaselt koolist ära ja pannakse mehele, siis on eesmärgiks teadvustada tüdrukute vanematele, et naised (tüdrukud) on ka väärt haridust saama ja nad ei pea ilmtingimata lapsena mehele minema. Ja et naistele mõjub pigem hästi, kui nad oskavad lugeda, kirjutada ja arvutada - ja saavad ise oma eluga hakkama ja suudavad ka majandusse midagi panustada. Ja et lõpp-kokkuvõttes võidab sellest terve kogukond.
Teine projekt on oluliselt suurem ja sellele on saadud toetusrahad Suurbritanniast ja selle eesmärgiks on õpetada täiskasvanud naised lugema ja kirjutama. Projekt kestab kolm aastat - 2007-2010 ja praegu on teine aasta lõppemas. Selle aja jooksul on jõutud teha uurimus naiste olukorra, vajaduste ja võimaluste kohta ja vastavalt sellele koolitusprogramm koostatud. Koolituse tasemeid on mitu: esimestel tasemetel õpetatakse naisi lugema, kirjutama ja lihtsamaid matemaatlisi arvutusi tegema (a la liitmine, lahutamine, korrutamine, jagamine). Kusjuures - kui esimese taseme lõpuks oskab kursusel osaleja oma nime, allkirja kirjutada ja lihtsamaid tehteid arvutada, siis see on väga suur asi ja inimesed ise väga õnnelikud! See tundub (Euroopa haridustaseme kontekstis) veidi uskumatu, aga päriselt on ka nii. Järgmistel tasemetel õpetatakse keerulisemaid asju Nepaali keeles, hakatakse õpetama inglise keelt ja nö. "majanduslikult kasulikke" tegevusi - sh. küünalde valmistamist, õmblemist, kokandust jne. Kokku osaleb koolitustel naisi 1000 ringis - ja neid on igast vanusest. Naised on jagatud 25 liikmelistesse rühmadesse, iga rühm käib korra nädalas sobival ajal ja kohas koos. Osad naised näiteks ei saa päeval käia, osad õhtul jne. - ja siis vastavalt sellele on koostatud rühmad. Transport on ka suht tõsine probleem - sestap on üritatud koolituspaigad valida nii, et kõik saaks kodu lähedal käia.
Ja kui ma kirjutasin, et olen kõik Kathmandu agulid läbi käinud - siis nii ongi - oma esimestel (töö)päevadel käisin nö. "ülevaatajaga" kaasas kursuseid "üle vaatamas". Ülevaataja ülesanne on jälgida kursuse tööd, õpilaste edenemist, õpetaja tegemisi jne. - ja kirjutada nähtu kohta raport. Raportite kirjutamise austava ülesande sain ma osadel kordadel endale! Ja vaatamata sellele, et mulle tundub nagu kontoris toimuks ainult mingi uimerdamine, siis klassides ikka päriselt ka midagi toimub ja inimesed õpivad - ja reaalselt midagi muutub maailmas.
Ja mina olen siin ja saan seda sõna otseses mõttes käega katsuda!! :)