Tagaplaanil see hall telliskivi sein ustega on muuseas nende naiste kodud (iga uks on üks kodu) - ja ilmselt nad ronivad igal õhtul pea ees sinna sisse ja igal hommikul jalad ees välja, et kõrvalhoones asuvasse vaibavabrikusse tööle rutata.
Tahvel ja kriit - nagu ka vihikud, pliiatsid, istumismatt jm. - on ERDCN poolt eraldatud.
Ja kui naistel kord nädalas 1-2 tundi õppimisele eraldada õnnestub, siis ülejäänud aja istuvad nad vaiba taga ja teevad usinasti tööd - et meil valgetel inimestel ikka oleks kodus hea soe oma valgeid varbaid sirutada.
(Ja kui enamasti ma suudan igasugu õudustest mööda või üle vaadata, siis seal läks mul päriselt ka süda pahaks - kogu selle ebaõigluse pärast, mis maailmas valitseb. Rääkimata sellest, et ma oleks seal nende naiste ees seistes tahtnud ennast pigem üles puua, selmet naeratades seletada, kui hea meel mul on, et nad õpivad ja kui ilusalt on nende vihikud täidetud..)
No comments:
Post a Comment