Ma omaarust nagu ei ole mingi vingukas, aga krt - viimasel ajal on küll üks häda teise otsa. Pärast nädalast palavikku läks mul kahe päeva eest kõht lahti ning täna hommikul lisandus veider sügelev lööve üle kogu keha. Ma muutusin igatahes murelikuks ja läksin lõpuks nuttes isa juurde. Lugesin talle oma hädad kõik ette ja teatasin, et ilmselt on aeg arsti poole pöörduda. Kui ma väljendasin oma muret arstide keeleoskuse kohta lubas isa, et on olemas mingid spets välkamaalaste arstid, kes midagi tönkavad. No näis.. Täna õhtuks anti mulle igatahes mingi Nepaali farmaatsiasaavutus alla neelata - ja ma mõtlesin ahastuses, et pust pudet mne huzhe tõesti.
Õnneks sain ma oma peret rõõmustada teatega, et ma tahan õhtul riisi süüa. (Õde arvas, et see on kõhule hea.) Vaatamata murelikule ilmele läigatas pereisa silmis siiras rõõm, kui ma mainisin, et: "Tonight I want to have thore bhat (little rice)." Ta muheles suts ja ütles siis rahulolevalt, et: "Small rice is the best."