Ükspäev arutasin ühe targa inimesega üle pika aja jälle maailma asju. Eriti seda osa, mis puudutab meie elu. Et kuidas ikkagi asjad on. Kas kõik on ette ära määratud? Või saame oma otsuste ja tegevusega enda elu soovitud suunas nihutada?
Kuna meie arvamused nimetatud teemal erinevad nagu öö ja päev, siis sünteesisime algatuseks kolm põhilist seisukohta:

• Esimene ütleb, et kõik on (vaata et kuupäeva ja kella-aja täpsusega) ette määratud.
• Teine äärmus väidab, et kõik sõltub inimesest endast. Oma eesmärkide, otsuste ja tegevusega saab igaüks kujundada oma elu selliseks nagu soovib.
• Kolmas on vahepealne ja veidi vähem radikaalne variant, mis arvab et elu ülesanded ja inimesed kellega kohtume, on küll eelnevalt kokku lepitud, kuid inimene saab oma soovide ja suhtumisega mõjutada seda, milliseks tema elu kujuneb.

Aga et milline nendest väidetest siis tegelikkusele vastab? Võib-olla kõik? Või on võimalik, et inimene saab ise otsustada, millise kolmest “elamise stiilist” ta valib? Näiteks kui ta usub ja tahab, et kõik oleks ette määratud, siis nii juhtubki. Või kui ta usub, et saab ise oma elu üle otsustada, siis antaksegi talle vabad käed.
Mina tahaks uskuda, et olen ise vastutav oma elus toimuva eest. Samas on teatud kindlad asjas mu elus, mis sunnivad veidi kahtlema. Et kas ikka sõltub kõik minust? Eriti viimasel ajal, kui ma olen hakanud jälgima “märke”. Mingid teatud kindlad asjad tunduvad olevat paigas. Ja niiväga kui ma ka neid muuta ei üritaks - see ei õnnestu. Jah, ma võin meeleheitlikult rabeleda ja püüda neid asju muuta - kuid selle tulemusena tekib vaid ebamugav pinge, ja saavutatu ei tundu kunagi Õige Asi olevat. Ja kui ma selle meeleheitliku rabelemise lõpetan, siis mõne aja pärast on asjad jälle nii nagu nad “peavad olema”.
Teine huvitav asi, mida uskuda tahaks, on visualiseerimine. Muudkui aga järjest visualiseerid ja saadki selle, mida vaimusilmas näed! Ma osaliselt muidugi nõustun selle ideega. Samas olen ma proovinud näiteks visualiseerida, et ma olen miljonär ja lendan oma eralennukiga. No ei tule välja! Korraks mingi hägune virvendus tekkib. Aga see ei ole See. See ei ole midagi, mida ma päriselt tahan. No tahaks muidugi (kes siis eralennukit ei tahaks, eks?!), aga no jälle .. see ei ole Õige Asi. Teisalt ei valmista mulle vähimatki probleemi manada silme ette pilte sellest, kuidas ma suure auditooriumi ees oma loenguga üles astun või õhupalliga Sahara kõrbe kohal lendan. Ma näen seda. Ma tunnen seda. Igal ajal kui soovin. Väga reaalselt. Miks siis ühed pildid õnnestuvad ja teised mitte?
Kirjeldatud tähelepanekud ja asjaolu, et mu vestluskaaslane on pigem “ettemääratuse koolkonna” pooldaja, panid ka mind asju veidi laiemalt vaatama. Ja nii jõudsime oma arutlustes teatud mõttes kompromissini, mille kohaselt on elus nii ette määratust kui ka otsustusvabadust. Meile on ette antud Tee, mida mööda peame käima. Me ei saa sellelt ära keerata. Aga Tee, millel meid käima on pandud, on selline laiemat sorti. Ja meil on võimalus oma otsuste ja tegevusega valida, kummal pool tee ääres me parasjagu kõnnime, ja kas me läheme koguaeg otse või teeme sik-sakke. Ja selge on, et oma suhtumisega saame jätkuvalt elu igat hetke kujundada. Kas raskused mis meie elus ette tulevad, on “halb saatus” või head õppetunnid..? Kas need väärtuslikud inimesed, kes meie maailma sisse astuvad, on enesestmõistetav nähtus või kõige kallihinnalisem kingitus..?