Ongi käidud. Naljakas – ei mingit erilist emotsiooni, eufooriat, võidurõõmu. Enam. Jah, mingi paar meetrit enne tippu jõudmist tuli tõesti pisar silma, aga see oli ka kõik. Ok – ma ei saa öelda, et ma mitte midagi ei tunne. Eks ikka pisuke rahuldus hinges, et oled hakkama saanud millegagi, mida plaanisid. Oled ennast proovile pannud ja selle ‘proovi’ edukalt läbinud. :) Ja noh – eks see teine asi ole muidugi puhtinimlik uhkus – saad kõigile öelda: ‘Olen Mont Blanc’il – Euroopa kõige kõrgemas punktis – käinud!’ Sest tegelikult ma arvan, et päris igaüks sellega ikka toime ei tuleks. Mingisugune füüsiline ettevalmistus peab ikkagi olema. Eks muidugi mõningad teadmised mägironimisest tuleks ka kasuks. (minul viimaseid polnud – nii võin puhta südamega öelda, et kõik mida ma nüüdseks mägironimisest tean, omandasin ma nendel kahel nädalal). Ja üldiselt – tagantjärele mõeldes oli see ikka paras hullus – see ettevõtmine..
Esimesel nädalal ‘aklimatiseerusime’ (ehk harjutasime organismi kõrgusega). Martin arvas, et tegemist saab olema mingi paduõllejoomisega, et organism harjuks rohke alkoholisisaldusega veres. Ei midagi… panime hommikul ilma igasuguste tseremooniateta seljakotid staffi täis (lisaks riietele kõikide vahel ära jaotatult viie päeva söök, priimused, toidunõud, arstiabipakid jne.) ja minek. Esimene kord, kui ma koti selga panin ma sõna otseses mõttes tuikusin(!!) selle raskuse all – ma ei suutnud sammugi astuda ja mõtlesin, et nüüd on lõpp – aga kus sa sellega, asi alles algas. Joostes tõstuki peale, paartuhat meetrit ülespoole ja siis läks lahti. Padujoomine? Ei, kaugel sellest! Paduvihmas (me sattusime nimelt ühe pilvekese sisse) mööda kaljusid ronimine. Crazy..! Ühelt poolt läks kaljusein otse üles, teiselt poolt otse alla.. Õnn, et tol päeval selline udu (pilv, remember?) oli, et nägid ainult poolt meetrit enda raadiuses (ehk et seda kuristikku polnud õnneks näha) – muidu oleks vist küll pooleli jäänud. Kaljud olid saapa all megalibedad, kott tuikus seljas, jalad värisesid all… Tuul oli ka meeletu. Pärast suurt turnimist jõudsime lumeni (! keset kuuma itaalia suve !), seal oli ka üks majake (mitte tüüpiline mägionn – mingi suusakeskuse taoline asi). Igatahes seal lõppes meie esimene üdini läbimärg päev magamiskotte, riideid, saapaid jm. kuivatades. Magada oli seal kah päris vaikne ja mõnus. Brr!… telgis poleks küll olla tahtnud.
Järgmise päeva veetsime juba enam-vähem ainult lume peal ronides. Suht. ohutu ja meeldiv minu õnneks! :) Sedapuhku saime ka kohe lumetormiga võitlemise ära proovida - nimelt sattusime õhtuks taas ühe pilvekese sisse – kuna aga kõrgus oli tunduvalt kasvanud, siis ei sadanud enam vihma, vaid lund – tuul oli jätkuvalt meeletu ja kõrguse tõttu veel külmem. Ah jaa.. see seljakott oli seljas juba peaaegu et ununenud. (mida karmimad tingimused, seda primitiivsemaks muutuvad inimese vajadused ja mõtted ;) Nüüd olid ainsateks õteteks: ‘Samm, samm, kirka.. samm, samm, kirka..’ (kolmest võis maast lahti olla vaid üks – vastasel juhul oleks võinud libiseda või komistada ja .. noh ütleme .. mõnedkümned meetrid allapoole kukkuda). Järgmiseks mõtteks, mis aeg-ajalt läbi pea käis: ‘ Millal ometi jõuame me selle neetud onnini?!’ (kuna ilm oli järjekordselt megakole, siis otsustati onnis ööbimise kasuks, tegelikult oli meil plaanis olnud kõik ööd telgis veeta). Poolpimedas jõudsime lõpuks onnini. Onni ukseni jõudmine polnud ka just eriti lihtsaks tehtud – (julgestus)traksid peale ja mööda jääseina kasside ja kirkaga endale tuge rajades mõned meetrid veel ülespoole. (minusuguse üdini külmunud ja väsinud ida-saksa-turisti jaoks tõeline katsumus ;) Siis seal onnis mingit körti lürpides oli küll selline tunne, et parim osa mägedes olemisest on ‘koju’ (ehk siis katuse alla) jõudmine. Tuul ei puhu, lund ei saja, kott ei olegi(!) seljas vaid nurgas maas jne. Sel hetkel annavad üliväiksed asjad põhjust rõõmustamiseks..
Aga ei – pärast ülikarmi algust järgnes paar rahulikumat päeva. Ilm oli suurepärane – päike paistis ja ümberringi laius sõna otseses mõttes lumivalge lumi. Loodus oli ilus nagu parimatel reklaamfotodel! Ja aklimatiseerumise huvides me mitte ei kaaninud õlut, vaid käisime vaikselt ca 4000 ja 3500 m vahet üles ja alla, et organism harjuks kõrgusega. Ja sõime peavalu, söe jm. tablette ning eriti ohtralt sibulat ja küüsalauku, et tervis vastu peaks. Viimase öö magasime juba isegi telgis – lume peal. Brr… Mulle tundus juba suvel õues magamine täieliku õudusena, aga ei – täitsa talutav oli – alt natuke (ok, päris palju) õhkas külma, aga selle vastu leiutasin ma ka päris kiirelt ühe hea nipi – nimelt võimalikult vähe oma keha maapinnaga kontaktis hoida ja siis ei ole ka külmal võimalust kehasse pugeda. Nii ma siis magasingi hommikupoole ööd juba ainult õla- ja puusakondi peal ja polnud hullu midagi (oma töö tegid muidugi ka termokiled, spetsiaalsed alusmatid, sulgedest magamiskott –27 kraadises pakases magamiseks ja kõik riided külje all ;)
Ja oligi viimane päev – järjekordselt ülivilets ilm (rahe, vihm, tuul) ja kaljud vastikult libedad. Minu allaliikumiskiirus oli aeg-ajalt pool meetrit kahe tunni jooksul, sest vahepeal oli ikka üliväga õudne – kuskil kuristiku serval lumeplögaga kaetud kivide vahel rippuda, mingi paarikümnekilone kott ka veel seljas. See tegigi asja kõige hullemaks. Oma keha on ju võimalik kontrollida, aga kui sellel veel mingi additional-suvaline-staff küljes ripub, siis on lood juba törts keerulisemad. Aga ellu jäin! Ja alla sain! Siis oli paar päeva rõõmu – olime normaalkõrgusel ja elasime normaaltingimustes – see tähendas sooja dušši, tomateid, pehmet voodit..
Kolmanda päeva hommikuks olid taas kotid pakitud ja nüüd rühkisime mägede poole juba tõsisemate kavatsustega – käia ära Euroopa kõrgeimas tipus Mont Blanc’il. Hakkasime mööda Miage’i liustikku tõusma. Hea rahulik jalutuskäik – tõus lauge, kivid nagu kivirannas – lihtsalt lähed. Sealsamas ööbisime ka. Mõnus, õudsalt mõnus oli! Õhtul tõusis täiskuu ühe püramiidikujulise profiiliga mäe tagant. Täiesti müstiliselt ilus!!!
Järgmine päev pandi taas kogu mu julgus, oskused ja tahtejõud proovile. Taas ronisime mööda kaljusid ja sedapuhku polnud udu ka – nii et võisid kenasti näha neid eesootavaid kuristikke, kui vaid korraks peaksid tegema vale liigutuse, kui vaid korraks peaks jalg vääratama… ja see f..ing raske kott ka veel seljas.. Ei mingit naudingut, looduse vaatlemist, sest kui kasvõi korraks tähelepanu hajus, nii kohe koperdasid. See oli seadus. Niisiis taas: ‘Samm, samm, kuhu ma nüüd käe panen, nüüd teise käe, nüüd jala…, oh onn juba paistis, polegi enam väga kaugel’. Jõudsimegi onni, mägede kohale kogunesid ähvardavad pilved ja järgmise päeva ilmaennustus polnud ka just kiita – niisiis otsustasime onnis ööbimise kasuks. 10 EUR-i (ca 150 EEK-i) ja täielik peldik. Kõik leidsid, et raha eest pole keegi oma elus nii jubedas kohas maganud – omaette eksootika muidugi seegi. ;) Ja teisest küljest lubati ikka väga kehva ilma ja teisel päeval täiesti läbi vettida polnud meil kellelgi soovi. Hommikul säras aga päike ja kõik olid maruvihased kaotatud aja (ja natuke ka raha) pärast. Ruttu asjad kokku ja ülespoole – Mont Blanc’ini on veel üle pooleteise kilomeetri tõusu.
Aeg läks aga nii kiiresti (või liikusime meie nii aeglaselt?), et jõudsime vaid 500-600 m tõusta, kui oli juba õhtu ja kõik olid kuidagi eriti väsinud ja keeldusid edasi minemast. Mis siis ikka – telgid püsti ja ruttu magama, sest grupijuhil oli tekkinud idee jätta laager paika ja vaid hädavajalikuga ülespoole liikuda. Et õigeks ajaks tagasi jõuda, pidime liikuma hakkama öösel kell kaks. Öösel paistis tulevat hea ilm ja lumi polnud ka jõudnud päikse käes sulada ja lögaks muutuda – ehk et igapidi kergem minna. Kui pimedus muidugi välja arvata. Pärast neid jubedaid kaljuronimisi ja (mitmekümnemeetri sügavuste) jäälõhede ületamisi tundus mulle küll, et nüüd aitab. Pole mõtet pilli lõhki ajada. Pole mõtet teistel jalus olemise hinnaga (minu mägironimisoskused jäid ikka teiste omast kõvasti alla) saavutada midagi, mida sa võibolla polegi väärt. Nii ma endale õhtul enne magamaminekut ütlesin ja kui 2.00 öösel kell helises, ütlesin ma endale sedasama.
Ja ometi … ajasin ma endale kõik riided selga, mis mul üleval kaasas olid, panin taskulambi otsaette ja asusin koos teistega retkele. Ja mõtlesin: ‘Hull peast!’ Vahepeal hakkas päike juba tõusma – õudsalt ilus oli, niipalju kui ma seda silmanurgast märgata jõudsin. Aga kuna me suht. suure tuule käes mööda mäeharja (ehk et sedapuhku oli kuristik mõlemal poolel) liikusime, siis oli taas tähelepanu koondatud vaid kolmele asjale: samm, samm, kirka.. samm, samm, kirka.. jne. Mida aeg edasi, seda suuremaks läks tuul, lund hakkas ka veel sadama. Brr… kuhu ma küll sattunud olen?! Misasja ma teen?!! Ilm läks lõpuks nii jubedaks (nähtavus oli null, lumi tuiskas nii et me nägime välja nagu lumememmed ja vastikult külm oli), et olime sunnitud 4200 m peal olevas onnis peatuse tegema. Ma värisesin üleni – mul oli neetult külm!! Kassid olid saabaste külge jäätunud, kirka kinnaste külge jne. Mingis USA katastroofifilmis võib umbes analoogset asja näha, ma pakun. Siis me lösutasime seal üksteise otsas (üheks põhjuseks et sooja saada, teiseks – ruumi lihtsalt polnud, sest peale meie (9 inimest) oli selles ca 5×6 m ruumis veel vähemalt 15 inimest) ja ootasime ilma paranemist. Mul oli jube külm ja ma lootsin, et ilm ei parane enam kunagi ja ma saan igavesti jääda sinna haisvate tekkide alla lebama (või siis vähemalt niikauaks, kuni soe hakkab). Aga ei – juba vist paari tunni pärast hakkas päike (ja Mont Blanc’i tipp) paistma ja oli minek. Ja jälle ma mõtlesin – lõpp, enam ma lihtsalt ei jõua, ei suuda, ei tahagi.. ja ometi ajasin ennast püsti, venitasin oma kassid jalga, pakkisin ennast silmini sisse ja asusin koos teistega teele: samm, samm, kirka.. samm, samm, kirka.. sest ega see et päike paistma hakkab ei tähenda veel, et tuul vaibub. Õnneks oli lume peal minek ja harjakohti oli ka suht. vähe – nii sai isegi pisut ringi vaadata, ilma et oleks kohe oma elu ohtu seadnud. Võimas!! Ja väga ülbe!! Meie telgid paistsid kilomeeter allpool nagu väiksed täpid. Kaugemal oli kahjuks kõik pilvine – nii oli näha vaid suurt pilvevatimerd ja kõrgemaid tipukesi selle kohal. Aga ilus oli! Ja mida lähemale tipule, seda paremaks (ja uhkemaks!) tunne läks. Uskumatu! Mina! Siin! Nii kõrgel! Ise tulin! Ja seal ta oligi – lumeväli – Mont Blanc – 4812m – as high as you can get in Europe. Kallistused, ovatsioonid, pildistamised – ja siis alla tagasi. Poolteist päeva meeletut rühkimist, libelögane lumi, kaljud, kivid ja liiv.. ja aeg-ajalt taas mõte, et siia ma nüüd jään, ei saa ma siit edasi ega tagasi. Viha enda saamatuse pärast. Aga ega ma alla ei andnud – ikka allapoole ja allapoole ja lõpuks said need vastikud kaljudki läbi ja sai juba suht. sileda maa peal liikuda ja varsti oli juba heinamaa ja mõne aja pärast 4 EUR-ine (60 EEK-i 0.33 liitrit!) külm õlu, siis camping, soe dušš ja apelsinimahl… mmm… kui vähe on tegelikult inimesele õnneks vaja!!!! :))
Ongi kõik. Kui vähegi saan, lähen varsti jälle – sellist tunnet, mis oli seal, tahan kindlasti veel kogeda!
No comments:
Post a Comment