India

Kuna täna on minu (sellekordse) Indias olemise viimane päev, siis on üsna paslik teha kokkuvõte siinkogetud muljetest ja elamustest. (ja lugejaskonna tungival soovil teen seda veelkord kodukeeles ;)
Esimene mõte (kahjuks küll lõpmatuseni äraleierdatud) - aga mida ka mina ei saa mitte kuidagi mainimata jätta - ja mida ma eneses tegelikult kõige enam kannan - on, et India on kontrastide maa. Absoluutselt igas mõttes. Näiteks juba tänaval korraks ringi vaadates ja selle tohutu räpasuse kõrval peaaegu et neoonvärvides sari'sid naistel seljas nähes - lihtsalt ei oska muud teha kui ainult imestunult kulme kergitada ja mõelda, et kust küll need kirkad värvid pärid on, kui kõikjal laotub vaid tolm ja mustus?! Kuidas saab olla nii palju värve keset sellist hallust? Aga saab. See on üks hämmastavamaid ja tugevamaid elamusi, mida ma olen kogenud siin ringi vaadates. Panin osa pilte ka Facebook'i albumisse - sealt saab juurde vaadata huvitavamaid hetki! :) Aga järgnevalt siis mõned muljetavaldavamad seigad ja tähelepanekud.

Inimesed on minusuguse põhjamaalasest sotsiaalhälviku jaoks liiga pealetükkivad. Indialased ise nimetavad seda külalislahkuseks ja sõbralikkuseks - ja ju see siis nii on. Aga mina lihtsalt ei oska tänaval kõigile rõõmsalt silma vaadata ja naeratada ja noogutada ja tere öelda ja seletada, mis mu nimi on ja kust maalt ma tulen ja kus ma Indias käinud olen ja kuidas mulle meeldib. Ma ei jõua - ja ei tahagi. Ja pealekauba - ega nad niikuinii ju mu nimest aru ei saa ja niikuinii seda meelde ei jäta ja niikuinii eriti ei huvitugi. Kuna ma aga oma suhtlusressursse väga valvsalt jälgin, siis ma lihtsalt ei saa endale lubada sellise eesmärgitu loba peale aja raiskamist. Ma suudan umbes kolme inimese suhtes sõbralik olla. Siis mu kannatus katkeb! :) Teiselt poolt muidugi - tänu mu sotsiaalselt võimekamatele sõpradele õnnestus käia kohalikus peres külas - mis oli vaieldamatult üks India reisi kõrghetkedest; ning leida veel paar-kolm toredat inimest, kellele silma vaadata ja maailma asju arutada. Niiet jah - ma muidugi põen, et ma tegusam ei ole, ja eks ma võibolla võtan kunagi plaani arenenda. Aga praeguseni on õnnestunud osavalt ära kasutada endast võimekamaid inimesi - ja sestap pole väga tungivat vajadust olnud, eks! ;)

Toitudest ma olen vist suhtkoht kõik ära kirjutanud, sest väljaspool kooli olukord oluliselt ei erine - toidud on väga vürtsised ja enamasti tugeva koriandri sisaldusega. Lihatoodetest on saadaval ainult lamba- ja kanakondid. Ja üldiselt - kui ükspäev õnnestus elusaid kanu näha - siis oli aru saada, et ega seal palju rohkem liha ei olegi kanal, kui meile taldrikule jõudis. Nii väikesed ja kondised olid nad. Euroopasse pole sealt ikka midagi saata - nagu ma esialgu mõelda julgesin! :) Piimatooteid on ka väga piiratud koguses, kuna ilmselt lehmad on väga näljased ja pole nõus eriti palju piima välja käima! ;) Piim, hapupiima moodi ollus ja selline keemia maitsega sulatatud juust on kolm põhilist esindajat. Hapupiima moodi valget ollust (mida ma "valgeks õuduseks" nimetasin) hakkasin ma lõpuks pragmaatilistest kaalutlustest lähtuvalt igal söögikorral vägisi neelama - sest see on seedimisele hea. Leib - ciabatti - oli täiesti hukatustlik, sest see maitses hea, aga oli ilmäraütlemata rasvane. Oma kaaluprobleemide juures ma hetkel ei peatu pikemalt, aga tõepoolest - kuna ilmselt on teatud ainete puudus organismis, siis on kõht koguaeg veidi õõnes ja tahaks koguaeg süüa. Aga eks tuleb ühel vabamal momendil Interneti avarusi veidi kasutada ja taimetoidu dieedist lugeda pisut. Et milliste viljadega milliste vitamiinide vajadused saab ära katta.

Liiklus pakkus ka huvitavat mõtte- ja vaatlusainet - sestap paar rida sellestki. Nagu millalgi eelpool mainitud - on Indias parempoolne liiklus ja (ilma igasuguse liialduseta öeldes) absoluutselt täiesti organiseerimatu. Parempoolsus on ka kaheldavad väärtusega, sest aeg-ajalt (tegelikult päris tihti) võis kohata sõidukeid (ühel ja samal real) mõlemas(!) suunas liikumas. Valgusfoore on iga linna peale umbes kaks tükki ja need olid ilmselt Euroopa toetusfondist saadud raha eest vägisi tänavale paigutatud. Oma ootuspärast funktsiooni nad ei täida. Sama kehtib liiklusmärkide, sebrade jm. kohta. Inimesed lihtsalt kulgevad oma sõidukitega mööda tänavaid oma parema äranägemise järgi. Kiirused on samas väga madalad (20-40 km/h) - sestap õnnetusi tundub suhteliselt vähe juhtuvat. Silma ei jäänud igatahes ühtegi. Signaalitamine oli neil päris huvitav tegevus - täiesti lakkamatu ja erinevaid sõnumeid kandev: a la "mina tulen ristmikule", "mina lähen paremalt mööda", "mina lähen vasakult mööda", "mina tahan essa olla", "mina siin", "oh-kui-lahe-valge-naine", "vaata-mina-sõidan" jne.. No saate aru eks. Samas - kui (meie) suur buss keset tänavat ennast kõigile ette keeras, siis jäid kõik kannatlikult seisma ja lihtsalt ootasid. Sellist tigedat (nt. Eestile omast mis-asja-sa-endast-mõtled-ja-kao-mu-teelt-nii-kiiresti-kui-saad) signaalitamist ei olnud.

Et elu liiga ilus ei paistaks, siis virisen ka natuke - asjadest, mis (alguses rohkem, hiljem vähem) häirisid. Kõige hullem muidugi see räpasus. Mitte ainult ühika vannitoas, vaid ka näiteks sööklas, tänavatel, tee ääres, looduses ja mujal. Plastpudelid, kilekotid ja kõikvõimalik muu praht vedelemas igas võimalikus kohas oli ikka minusuguse loodusesõbra jaoks valus vaatepilt. Ja näha, kuidas igaüks täie enesestmõistetavusega kõik üleliigse käest maha poetab, oli esialgu täiesti vastuvõetamatu. Hiljem muidugi veensid mu "sõbrad" mind, et banaanikoore puu alla viskamine ei ole surmapatt - ja nii ma allakäiguteele asusin! :) Samas tuleb tunnistada, et see oli ka mu kõige koledam tegu. Plastpudelid jm. taoline läks ikka eranditeta prügikasti. Ja ma loodan, et ma suutsin panustada..
Kohatine India tegelaste "oh-meil-on-kõik-nii-tore-ja-oh-me-oleme-nii-tegijad" suhtumine oli teine asi, mis tihtilugu meelehärmi valmistas. Muudkui vahtida seda fassaadi, mille taga ei paistnud õieti midagi olevat. Lisaks veel igasuguste erandite ja teisitimõtlejate välistamine ja mahasurumine: "Ei-ei - kõik peavad ühtemoodi mõtlema, tegema ja olema! Kuidas teie (lollikesed) siis nüüd midagi teisiti tahate teha?!". Jube. Aga me mässasime aeg-ajalt oma lõbuks - ja saavutasime väikeseid võite suure hinnaga! Ja saime muidugi naerda kogu raha eest! :)
Kolmandaks muidugi see - kust-sa-tuled, mis-su-nimi-on, hey-do-you-need-rikcha, give-me-ten-rupees jne.. tähelepanu, mis jälitas lakkamatult ja ei saanud aru ei ignoreerimisest ega ka resoluutsest "ei"-vastusest. Aga see on ilmselt pigem minu isikus ja sotsiaalses võimekuses kinni. Mõni ikka tegutses kadestamisväärse kergusega kirjeldatud olukordades!

Aga kokkuvõttes muidugi praegu - kuus nädalat hiljem - ma naeran oma "oh-kui-jube-oh-ma-tahan-kohe-koju" mõtete üle ja ei jõua ära imestada, mille kõigega inimene on võimeline harjuma ja kuidas vastavalt olukordadele ajapikku tema paradigmad muutuvad; ja kuidas elul võib nii uskumatult palju pakkuda olla ja kuidas ainult vähestel see privileeg on - seda kõike kogeda. Sest lisaks üleüldistele huvitavatele India muljetele on suurem osa minu ülevatest emotsioonidest ja elamustest seotud ju minu kursusekaaslastega, kes eranditult kõik olid superlahedad inimesed ja tänu kellele juhtus ikka väga unustamatuid asju. Aga sellel teemal ma praegu pikemalt ei peatu. Võibolla kunagi hiljem.. Igatahes on minu maailma tekkinud juurde (vähemalt) sellised riigid nagu Filipiinid, Indoneesia, Lõuna-Aafrika, Mosambiik, Venetsueela, Venemaa, Süüria ja Türgi - kus ootavad ees SÕBRAD oma avatud uste ja südametega. Veelgi enam - selle lühikese aja jooksul õnnestus mul leida isegi üks uus hingesugulane - inimene, kellele lihtsalt vaatad otsa ja tead, mida ta mõtleb ja tunneb (ja vastupidi) - inimene, kellel võid käest kinni võtta ja kasvõi maailma lõppu minna (ja ärge nüüd valesti aru saage => mitte abielluda ja lapsi saada, vaid justnimelt ja ainult maailma lõppu minna). Aga ma ei saa sellest praegu rohkem kirjutada - mul tekkivad külmavärinad, kui ma üritan sellele kõigele reaalselt mõelda ja neid hetki ja tundeid sõnadesse panna!

Homme hommikul kell 6:25 stardib lennuk Delhi ja sealt edasi Kathmandu suunas. Selleks korraks jätan Indiaga hüvasti!