Täna oli üks imelik päev. Algas täiesti tavapäraselt ja kõik oli justkui korras. Ärkasin jälle kell 7:00 ja läksin hommikust sööma. Istusin oma eelmine õhtu tuttavaks saanud prantslaste ja sakslasega ühte lauda ja ajasime niisama unist juttu ja ootasime oma roogasid ja külmetasime natuke. Omlett, mille ma eelmine õhtu tellinud olin ja mis mulle nüüd pärast pikka ootamist ette kanti, ajas millegipärast südame pahaks. Vaatasin kadedusega, kuidas prantslased oma müslit piimaga sõid ja kirusin ennast oma pealiskaudsuse pärast - ma lihtsalt polnud müslit menüüs tähele pannud. Aga no mis seal ikka - energiat oli vaja ja kugistasin oma munakest. Hakkasin miski 7:30 ajal juba liikuma - kõikidest varem. Tahtsin olla virk ja kraps ja essana kohale jõuda! :) Ja alguses oli kõik superluks - jalad veits tuikasid eilsest, aga ei midagi hullu. Pildistasin oma lemmikvaateid riiul-riisipõldudest päikesetõusu ajal ja nautisin Nepaali külakeste hääli. Aga siis päeva edenedes hakkasin vaatama üle jõe paistvale autoteele ja hakkasin mõtlema, et millal see lõppeb - sest umbes millalgi varsti pidi see otsa saama ja see tähendas sisuliselt "tsivilisatsiooni" lõppu. Ja muudkui vaatasin ja mõtlesin ja vaatasin ja mõtlesin, kuni üks hetk jõudiski kätte see koht, kus tee ära lõppes. Autod peatusid, koormad laaditi eeslite selga ja autod keerasid ringi ja sõitsid tagasi. Liikusin sealt veel oma pool kilomeetrit ikka edasi suht rahuliku südamega, kuid siis tuli üks ilgelt vastik tõus ja ilgelt vastikult palavaks oli läinud ja kott oli ilgelt vastikult raskeks muutunud ja jalad olid ilgelt vastikult hõõruma hakanud.. Ja seda tõusu vahtides tundsin järsku, et vot siit edasi enam ei viitsi / ei jaksa / ei taha. Istusin maha ja hakkasin oma valikuid kaaluma. Kõik mu "matkakaaslased" jõudsid järele ja möödusid ja eks ikka tuli kõigile seletusi jagada, et miks ja mida ja kuidas. Ja mida enam ma seal seletasin, seda enam ma tundsin, et kui ikka ei ole tunnet sees, et tahan minna - siis pole mõtet vägisi veri ninast väljas pressida. Ja - istunud tunnikese seal kivi otsas ja söönud paar motivatsiooni-müslibatooni ja tundnud, et ikka ei ole motivatsioonikübetki kusagilt paistmas - võtsingi oma koti ja keerasin otsa ringi! Kõmpisin autode juurde tagasi, kauplesin sõiduhinna veidi madalamaks ja ronisin peale. Ja siis ma ei saagi aru, mis seal juhtus ja mida need Nepaali tüübid seal kõik kokku pärisid, aga igatahes mingi klikk käis lõpuks - kui üks tüüp küsis, et "Do you have a friend?". Siis ma veel murdosa sekundi jooksul jõudsin "No" kraaksatada - ja hakkasin täiega pillima. Isegi ei tea, kas väsimusest või enesehaletsusest või kõigest kokku või hoopis mingi kolmanda asja pärast.. Imelik - ja üllatav endalegi. Ma pole mingi pool aastat praktiliselt üldse nutnud, veel vähem kümne Nepaali tüübi silme all! :)) Igatahes - Nepaalikad olid mõistlikud mehed - jätsid mind rahule ja eemaldusid aupaklikult. Pillisin veel omaette natuke, aga jeep'i-safari alates ei jäänud selleks enam suurt aega muidugi. Lisaks veel autojuhi ekstra-hell hoolitsus ja teadmine, et jõuan kohta, kus olen ühe korra varem juba olnud - andsid mõlemad põhjust rõõmsamaks muutuda. Besishaharis tagasi - käisin dushi all ja ronisin katusele, kerisin ennast oma fliismagamiskotti kerra, koukisin lahti oma Nepaal Ice'i (õlu) ja vaatasin niikaua päikeseloojangut, kuni kõik tähed olid taevasse ilmunud.
Kõik on korras jälle. Homme sõidan Pokharasse ja teen seal mõned väiksemad tiirud. Annapurna ring jääb lihtsalt üheks teiseks korraks.