Viimaste päevade sündmusi lühidalt kokku võttes saan ma teatada, et kolisin ühte kohalikku (Nepaali) perre elama ja hakkasin vabatahtlikuna "tööle". Päris tööks seda nimetada ei saa, sest esialgu ma tutvun niisama olukorraga. Muljeid ja kogemusi on igatahes lõpmatult palju ja eks ajapikku üritan oma mõtteid loetavateks juttudeks formuleerida.
Niipalju saan öelda, et ma söön köögipõrandal miskisel bambusvaibal istudes (õnneks mitte käega, sest spetsiaalselt mulle ja ainult mulle eraldati lusikas); sain ükspäev naerualuseks pesumasina ja sooja vee järele küsides; sõidan kontorisse ja koju bussidega, kus inimesi on kümme korda nii palju kui ette nähtud (ja ripun aeg-ajalt ka ise uksest väljas bussi küljes, sest sisse ei mahu); olen varsti kõiki Kathmandu aguleid näinud; ei leidnud ühe korra koju tulles oma tänavat üles; pesin kuuvalgel pesu ja hankisin endale isikliku elektrikatkestuste tabeli. Aga muidu on elu nagu elu ikka..
Ja illustratsiooniks ma panen elektrikatkestuste tabeli ka:
P 08:00 - 16:00
E 00:00 - 08:00 ja 12:00 - 20:00
T 00:00 - 04:00 ja 12:00 - 20:00
K 04:00 - 12:00 ja 16:00 - 24:00
N 08:00 - 12:00 ja 20:00 - 04:00
R 08:00 - 16:00 ja 20:00 - 04:00
L 08:00 - 16:00
(Jajah - ma mõtlesin ka alguses, et ajad on selle kohta, millal elekter ON - aga võta näpust - need on ajad, millal EI OLE.)
2009-03-05
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Oh, väga lahe! Kaua sul see "töö" kestab?
Mul viisa on mai keskpaigani. Ilmselt ma aprillis hakkan mõtlema, et kas orgunnin pikemaks ajaks viisa v. liigun edasi.
Post a Comment