Esimene safari etapp algas siis, kui me pärast kolmetunnist bussisõitu asfalt-teelt ära keerasime ja meid mugavast mikro-bussist kohaliku (seest ja väljast üleni tolmuse-mudase) jeep'i peale tõsteti. Ja siis me sõitsime sellega ikka IGALT poolt läbi - küll jõgedest, küll mudaloikudest, küll muudest mülgastest. Ja kui jubedamad mülkad läbitud said, hakkas veel põnevam osa - ülikitsast mudasest serpentiinist üles rallimine, nii et üks pool autost koguaeg kuristiku ääre peal kõlkus. Juhil oli muidugi minu hirmunud pilku nähes väga lõbus. Ta ilmselt pingutas veel topelt, et sõitu huvitavamaks teha.
Ja kui lõpuks kohale jõudsime siis selgus muidugi, et järgmise safari-etapi peategelane olen mina. Ega ma väga imestunud muidugi ei olnud - arvata ju oli, et ma olen jälle kõige kuulsam. Kogu küla rahvas jooksis kokku mind vaatama: kuidas ma söön, kuidas ma pead sügan, kuidas ma nina nokin, kuidas ma ringutan, kuidas ma pead pööran, kuidas ma lusika kätte võtan, kuidas ma teed joon, kuidas ma jalgu sirutan, kuidas ma saapad jalast ära võtan, kuidas ma plätud jalga panen jne.. - saate aru, eks. Ükskõik kuhu ma pikemaks peatuma või istuma jäin, sinna ümber moodustus sõna otseses mõttes ring inimestest, kes mind suure huviga jälgisid. Ja kui ma olen kurtnud, et mul pole Kathmandus mitte kellegagi rääkida, siis noh.. ma ei tea.. võtaks sõnad tagasi! :) Kathmandu on ikka keeleoskajaid täis - siin osatakse küsida "How are you?", "Do you want to go trekking?", "Which country?" jne.. Seal külakeses ainult vahiti suurte silmadega! Üks vist lõpuks ütles "Hello!" :)) Ja mu pereisa - kellega ma siiamaani püstihädas olen olnud, sest ma ei saa aeg-ajalt tema jutust mitte mõhkugi aru - tundus sealses keskkonnas inglise filoloogina.
Järgmine päev aga läks isa oma teisi sugulasi külastama ja siis ma jäin terveks päevaks omapead. Oh-kui-põnev! :) Esimese "toreda üllatuse" tegi vanaema - ma pidin ära surema! Mul on hetkel päris tõsiselt ka väike riisipaus käsil (ma lihtsalt ei suuda seda süüa enam) - ja no isa üritas seal ilmselt midagi seletada, et ma ei võta riisi. Aga no Nepaali vanainimesele (kes on juba pea 100 aastat iga hommik ja iga õhtu riisi söönud) seda seletada on tõenäoliselt suhteliselt võimatu. Ehk et siis hommikusöögiks - oli vanaema keetnud mulle RIISIpudru!!! Ja ta oli ise niii õnnelik, et on sellise vaheldusrikka ja maitsva toidu mulle valmistanud. Tagatipuks - nagu neil kombeks - nad täidavad igaühe taldriku oma äranägemise järgi. Ja kuna ma vanaema nähes juba terve eelmise õhtu polnud riisi söönud, siis ta pidas vajalikuks mulle kaks portsu panna. Ja kuna armsat vanaema ei saa solvata, siis hakkasin seda hunnikut - rõõmsalt naeratades ja vahepeal oma pudruse suuga "mito-mito" (maitsev-maitsev) korrutades - neelama. Minu söömine oli muidugi nii põnev, et enamus külalapsi jooksis kokku seda vaatama. Ma üritasin küll ühele küll teisele poole ennast keerutada, et vähegi privaatsust saavutada - aga lapsed liikusid järjekindlalt minuga sünkroonis nii, et nad ikka ilusti igat mu suutäit jälgida said. Mul hakkas juba veidi kõrini saama sellest safari tegemisest ja mõtlesin, et lähen kasvõi jala koju, aga siis üks laps võitis mu südame küsimusega "Do you want to go to the forest?". Mul läksid kohe silma särama ja asusin suure innuga saapapaelu siduma. Ja siis suundusimegi nö. dzhunglisse. Lapsed ronisid nagu väiksed ahvikesed puude otsas ja tõid mulle erinevaid (ja absoluutselt täiesti tundmatuid) vilju maitsta. Väga lahe oli! Tiigrit lubati ka, aga ta oli vist kodunt ära läinud! ;) Ja siis üks hetk - kuna mul mitte mingit mõtet ei olnud üritada inglise keeles seal seletada, sest keegi niikuinii midagi aru ei saanud - avastasin ma, et samahästi ma võin ju ka eesti keeles rääkida! :)) Oh, kus mul läksid keelepaelad valla! Muudkui seletasin ja avaldasin oma arvamust kõikide asjade kohta. Ja seda meelehärmi ka ei tekkinud, et räägi-või-ära-räägi-räägi-nagu-seinaga - keegi niikuinii midagi aru ei saa. Ei saagi - ja polegi vaja ju! Ja kui midagi oli päriselt vaja öelda, siis minu Nepaali põhisõnavara - namaste (tere), dhanyabad (aitäh), mito (maitsev), tato (kuum) ja ramru (ilus) - ajas asja täiesti ära. Ülejäänud tekst käis eesti keeles ja sain rääkida, mida mõtlesin. Naeratuse saatel - ja kõik tundus väga viisakas. Igatahes oli nii mõnus üle pika aja eesti keeles rääkida! :)
Metsaskäik kestis muidugi kahjuks ainult ühe tunni päevast. Ja kui äratus on kell 6, siis tegelikult on kella 10-ks juba kõik tehtud ja metsas ka käidud. Ja 10-st hommikul 19-ni õhtul (ehk päikseloojanguni) on veel päris mitu tundi vaja sisustada. Niisiis uimerdasin niisama ringi ja läksin vahepeal lastega kitsekarja. See muidugi ka tavalisest istumisest palju ei erinenud - aga no vähemalt mingi tegevus! :) Õhtuks igatahes olin ma täiesti läbi omadega (sellest niisama passimisest) ja kui isa koju saabus siis - otsustades ohjad enda kätte võtta - küsisin ma otse: "We go tomorrow?". Isa muidugi irvitas mulle näkku ja ütles, et "Your desicion". Mina astusin üle kõikidest viisakusnormidest ja teatasin resoluutselt, et: "We go tomorrow." Isa irvitas uuesti. Aga mul oli ükskõik. Ma tahtsin koju. Sealt kaugelt vaadates tundus Kathmandu ikka paradiisina. Aaa - ja väike ääremärkus, miks ma KÕIGE rohkem sealt ära tahtsin minna - nimelt kõndisid seal ruumides vabalt ringi hobusesuurused ämblikud. Ja vot - mulle võib LÕPMATULT kinnitada, et nad ei tee midagi, aga kahjuks see ei aita. Mul tekkib täielik foobia, kui ma neid näen või isegi kui ma nendele mõtlen. Ma isegi pidasin kaua vastu ja magasin kaks ööd samas ruumis ühega. Sest krt - need olid sellised jurakad, et tapma või niisama ära ajama ma neid ka minna ei julgenud. Köögist - kus neid eriti palju seinte peal passimas oli - hoidsin ma targu eemale. Sõin õues koguaeg. Ja üldse hoidsin igast seintest ja lagedest eemale. Appiii - mul tekkivad praegugi veel külmavärinad, kui ma sellele mõtlen.. (Juba mul pilk rändab mööda toa seinu ja teeb kerget check'i! ;)
Igatahes - mõeldud-mõeldud, et sõidame järgmine hommik vara minema. Ja no hea oli, et me varakult minema hakkasime - siis oli ikka lootust, et kunagi jõuame koju ka. Kell 8 pidi buss tulema. Pakkisime asjad kokku ja hakkasime ootama. Õnneks ma väga ei pabistanud ja ei tormanud, sest ma juba aimasin, et tegemist on Nepaali bussiajaga, millel pole kellaga midagi pistmist. Ootasime ja ootasime. Vanaema jõudis veel potitäie kartuleid keeta ja neid kaasa pakkida. Siis võeti veel maast porgandeid ja naaber tõi kaks papaya't jne.. Kotid muudkui suurenesid aga bussi polnud kusagil. Isa tuli ka juba murelikult tee pealt koju ja ütles, et "No bus". Seekord sain mina talle näkku irvitada ja öelda, et "Nepali culture!". (Ta ise tavatseb peaaegu igat lauset selle fraasiga alustada.) Pool üksteist tuli välja, et neli bussi on kilomeeter eemal mudas kinni. Selle peale hakkasime lõunat sööma. Ja siis pärast lõunasööki (vist poole ühe ajal - aga no kes see ikka seda kella niiväga vahib) buss lõpuks saabuski - ootuspäraselt ääreni täis. Aga no Nepaalis mahub alati veel inimesi bussi - pole probleemi! Pereisa ronis koos kartulikotiga katusele. Mind kutsuti ka rõõmsalt, aga targu ronisin ikka sisse. Aga ma ei teagi, kus jubedam oli - kas katusel või bussis sees. Igatahes - kui mulle oli tundunud, et jeep vaevu mahub sellele serpentiinile sõitma ja pöördeid tegema ja on koguaeg üle ääre kukkumas, siis sellest suurest bussilogust ma ei räägi. Pealekauba see kõikus mudamülgastest läbi sõites ühele ja teisele poole nii jubedalt, et ma päriselt ka arvasin, et läheb ümber. Ronisin välisuksele nii lähedale kui võimalik ja jälgisin koguaeg teed - et kui buss peaks kuristikust alla kukkuma hakkama, siis ma hüppan välja. Ilmselt mitte eriti realistlik väljavaade - ma tean - aga see andis vähemalt mingi lootusekübeme ja aitas seda õudust üle elada. Ühes kõige jubedamas kohas käsutati meid õnneks välja. Siis buss sõitis muda-august läbi ja pärast laaditi inimesed jälle peale. Ma hakkasin aru saama, miks Nepaali inimesed nii usklikud on. Ma oleks vist ise ka, kui koguaeg selliseid õudusi läbi elaks - ja nendest kõikidest elusana välja tuleks! Igatahes kõikvõimalikke väga huvitavaid elufilosoofilisi mõtteid tekkis seal bussis! :) Ja asfalt-teele oli ikka ilmäraütlemata mõnus jõuda.
Ja no kokkuvõtteks siis -, et loomadest ma nägin lehma, kitsi, mingeid linde ja neid hobusesuuruseid tegelasi. Täiesti piisav ühe dzhungli-safari jaoks mu meelest. Pealekauba sain ma ka ise looma mängida - niiet täis pakett. Mu dzhungli-safari vajadus on selleks korraks rahuldatud! :)
Värav ja ait
Maja
Köök (ja keskel see auk põrandas on "pliita", mille ümber istuti ja söödi
Heinakuhjad ja banaanipuud
Bamboo-mets oli küll väga äge
No comments:
Post a Comment