Sahara kõrb

1. päev
Maandusime hommikul küllalt varakult Marrakeshi lennuväljal. Oodatud lõunamaa soojust polnud veel kusagil. Kuigi päike säras rõõmsalt, oli ilm üpris tuuline ja jahe - nagu tavaline põhjatuuline Eesti suve päev. Aga no päike paistis! Novembri-Eestiga võrreldes oli olukord ikka pikalt parem! :)
Enne maandumist võis lennuki aknast näha suuri ruudulisi põlde, mis tekitasid suisa imestust. Ilmselt paljuski tänu mõttelaiskusele ja meedia mõjutustele olin ette kujutanud, et Aafrikas (või no vähemalt kõrberiigis Marokos) on ainult igav liiv ja tühi väli, ja et inimesed käivad luukeredena ringi - luukere-lapsed kaenlas - ja pole neil ei süüa ega juua! ;) Aga ei midagi - ilmatu suurte korrapäraste põldude kaupa võis näha oliivipuid ja ilmselt ka mandariini- ja apelsinipuid. Väga meeldiv esmamulje igatahes. Et tehakse ka siin tööd ja haritakse põldu ja ei oodata midagi ainult banaani suhu kukkumist.
Maroko passikontrolli kogemus oli esimene “tere tulemast meie maale”-kogemus. Enne selle läbimist tuli täita väike ankeet isikuandmetega, reisi sihtkohta ning eesmärki puudutava infoga. Kuna algajate Marokosse reisijatena me ei teadnud ankeedi täitmise vajadusest midagi, siis kulus esimene 10 minutit arusaamiseks, mis teha tuleb. Selle aja jooksul jõudis muidugi enamus saabujatest juba ankeedi täita ja passikontrolli järjekorda asuda. Meie alles alustasime oma lünkade täitmist ja järjekorra lõpu otsimist. Ja ega ei osanud alguses midagi väga muretseda, kuna harjumuspärase kiirusega töötava passikontrolli järjekorras seismine pole miski vaev - paar-kolm piirivalvurit vaatavad läbi lennukitäie inimeste dokumendid 10-15 minutiga. Maroko ametnikud demonstreerisid aga ilmekalt oma lõunamaist ükskõiksust ja … mõnusas manjana-meeleolus vaadeldi tulijaid ja nende dokumente, ning selle kõrvalt suheldi väga paljusõnaliselt omavahel. Kiiret ei kusagile.. Ega meilgi nüüd teab mis kiire olnud - aga lihtsalt tüütu noh - see lõputu järjekorras seismine.
Edasi kulges bussisõit Quarzazate’i suunas. Üritasime kokku leppida, et võiks kohe kusagil Marrakeshis süüa, kuid bussijuht laitis mõtte maha ja teatas, et tee peal on söögikohti küllaga ja teeme varsti peatuse. No me naiivitarid muidugi mõtlesimegi, et ok - ei hakka linna sõitma, et küll jõuame linnast välja ja siis sööme. Aga kui kilomeetrites ei olnudki Quarzazate’i teab mis pikk maa ja tundus, et kui kaugel see “tee ääres” ikka olla saab, siis mööda kitsaid serpentiine vingerdades kujunes 200km pikkune reis ca viietunniseks (kui ma nüüd õigesti mäletan). Ning ka “bussijuhile sobiva” söögikoha leidsime alles mitme tunni möödudes reisi algusest. Asjal oli muidugi lõpp-kokkuvõttes selge eesmärk - ilmselt kukkus talle kerge kopikas selle eest, et ta järjekordsed lollid on lüpsmiseks kohale vedanud. Lisaks leidus üsna “kogemata” söögikoha kõrval ka üks väike kindlus, kus mitmed Hollywoodi filmid vändatud. Kohalikud pakkusid suurejooneliselt oma giidi-teenuseid ja tundus, et oh kui sõbralikud inimesed. Pärast muidugi sai selgeks, et sõbralikkus oli (taaskord) seotud ainult ühe kindla eesmärgiga - raha teenida. No mis seal ikka - me oleme ju rikkad eurooplased -, kellel raha paremale ja vasakule loopimiseks laialt käes - eks siis kergendasime veidi kukrut jälle.

Kohalikud

Õhtuks jõudsime oma suhteliselt kenasse hotelli. Mingis ebamäärases B-hepatiidi kartuses käisin ma ainult saabastega, pesin hambaid ja käsi pudeliveega ning kordasin endale mõttes pidevalt, et kätt suhu panna ei tohi - maksku mis maksab. Vaatamata sellele, et seal ei olnud räpane ega midagi, oli eelarvamus räpasusest nii tugev, et õde koguni ronis oma magamiskotti magama - mis siis, et linad olid täitsa vastuvõetava puhtuseastmega. Aga no saavutus seegi, et ta matti alla ei pannud! ;)

2. päev
Äratus hotellis oli mingil übervarajasel kellaajal. Kuna ma olin vist juba kell 20 unne suikunud, siis väga raske ei olnud. Hommikusöök oli normaalne - pannkoogid, sai, või, mingi vorst(!) isegi, oliivid, moos, melon, apelsin, kohv ja värskelt pressitud apelsini mahl. Viimane oli muidugi meganämma. Aknast paistis ilus sisehoov basseiniga aga nii neetult külm oli, et ujuma ei kutsunud parima tahtmisegi juures. Grrr - kuidas saab Aafrikas nii krdi külm olla?!
Pärast hommikusööki pakkisime asjad ja marssisime välja. Kohe ukse peal astus üks berber ligi ja hakkas prantsuse keeles midagi selgitama. No meie kaks blondi muidugi vahtisime talle lolli näoga otsa. Ma kobisesin non comprende, aga see mees ei paistnud itaalia keelest midagi taipavat ja seletas edasi. No hallooo - kui ma ei oska prantsuse keelt, siis ma ei oska eks - jäta rahule juba! Õnneks tuli meie reisijuht varsti ka välja ja selgus, et meile “ligitikkuv” mees oligi meie autojuht - järgmisteks päevadeks. Eheh.. no kust ma pidin teadma?! Auto oli muidugi vahva - Land Cruiser ju puha. Seljakotid visati katusele, sest ka pagasiruumi asemele autos sees olid sisse seatud istekohad. Ja see näis üpris reegel olevat kõikide taoliste turistiautode puhul - et kotid on katusel ja pagasiruumi asemel istmerivi. Kuna vihma ei saja, siis ilmselt tõepoolest pole vahet, kus asju hoida. Aga tagasi päeva tegemiste juurde tulles, siis esimeses pooles kondasime Hollywoodi stuudiotes ringi. Üks giid seletas ka pikalt-laialt, mis filmid seal kõik tehtud ja milliste näitlejate jalad seda maad (liiva) kõik puutunud on. See teave jättis paraku üpris külmaks. Külm ilm oli muidugi ka. Krt küll - oleme Aafrikas või ei ole?? Mismõttes on 15 kraadi, pilves ja tuuline? Aga no huvitav oli vaadata muidugi säravaid fassaade - ja tavalisi tellinguid nende taga; koputada suure ja uhke kindluse seinale ning aduda, et tegemist plastmassiga. Ja järjekordselt oli võimalik tõdeda, et vaesus on marokolastest ikka küllalt kaugel. Kui seal ikka sadade ja tuhandete kaupa näitlejaid ning muud Hollywoodi staff’i jätkuvalt voorib, siis ju teenib ikka kohalik inimene ka nii mõndagi!

Papist kindlus

Papist raamaturiiul (aga klaasist fanta pudelid)

Ülejäänud pool päeva loksusime autos. Juht pakkus välja, et läheme ikka ilusamaid teid pidi - mitte asfalt-teed mööda, et saaks vaateid nautida või midagi. Krt - ma olin nii läbi loksutatud lõpuks, et mul oli absoluutselt ükskõik nendest vaadetest. Ja - no mis seal salata - mägedes käinud inimesena mingid hallid liiva ja kivikuhjad minus erilist vaimustust ei tekitanud. Pruun ja hall on ikka pruun ja hall ja pole seal üle veerand tunni vaadata midagi. Kõndides ehk veel - naudid avarust ja värsket õhku - aga autoaknast seda jälgida oli kuidagi .. äärmiselt mage ja mõttetu.
Pikantse vahepalana üritas autojuht meile lõunasööki pähe määrida. Sõitsime ühe väikse motellini, kus võisime WC-s käia ja ka (pigem olematut) vaadet “nautida”. Mõne aja pärast hakkas tunduma, et ok - aitab nüüd küll siin passimisest - võiks edasi sõita. Autojuht ei saanud muidugi aru, et kuhu me ikka sõidame - kohe tuleb ju lõunasöök! Ähh??? Kes söögist on rääkinud?? Tüüp lihtsalt kutsus oma sõbra sinna sööki vaaritama, et meie pealt kopikas teenida. No krt - see oli juba liig mis liig - mida asja on nagu kõike meie eest otsustada ja mingit “teenust” pähe määrida, mida me pole palunud või kokku leppinud?! Mul oli kõht tühi jah - tuleb tunnistada -, aga sellise alatu võtte ohvriks ma ei olnud põhimõtteliselt nõus langema!! Võtsin oma näkileivad välja ja hakkasin demonstratiivselt neid krõbistama. Mees oli nii vihane, et ei öelnud sõnagi. Aga ma ei tea.. Turismi sfääris töötades võiks ikka endale selgeks teha, et lisaks araabia kultuurile on maailmas veel tuhat muud kultuuri, ja enda oma peale pressida ei maksa ikka nii pealetükkivalt. Meie kultuuri(tuse) sai mees igatahes selgeks. Pärast küsis alati kõike ette. Ja mitu korda. Mis oligi õige.
Õhtupimeduses laekusime Todra Gorge kanjonis asuvasse hotelli. Kanjonit - mida tõesti oleks tahtnud vaadata - ööpimeduse tõttu näha ei õnnestunud. Tuba oli külm ja siin võtsin ka mina juba magamiskoti välja, sest esiteks oli külm ja teiseks - mis seal salata - linad ei olnud just ka väga kutsuvad. Istusime vägisi (imelik nagu toas istuda keset Aafrikat?!) väljas külma käes ja jõime teed. Hiljem - kui olime juba pool und ära maganud, selgus et hotellis oli meile ette nähtud ka õhtusöök. Info jagamisele just väga palju rõhku ei pandud seal hotellis. Urrr.. Loomulikult ma ei läinud sööma - kell 23 hakkan õhtust sööma või?

3. päev
Toas oli veel külmem kui õhtul. Generaator, mis elektrit tootis, oli “kogemata” välja lülitatud ja seda enam tööle ei saanud. Kell 7 oli äratus, et saaks kiiresti söödud ja kiiresti minema. “Suure kiiruse” tõttu jõudis hommikusöök lauale alles kell 8 ja päeva plaanina oli taas kord ette nähtud 8 h autosõitu. No wtf?? Kas ma tulin “jalgsimatkale Sahara kõrbes” või “Land Cruiser safarile”?? Ma ei olnud ennast ette valmistanud nii pikaks ja tülgastavaks autosõiduks. Sellel hommikul olin ma eriliselt vihane. No mida on? Ilgelt fun ja ekstreem on jah enda poolt kinnimakstud õhtusöögist teada saada maeiteamiskell, ärgata hommikul kell 7 üles lihtsalt selleks, et väljas külmetada ja niisama passides poolteist tundi hommikusööki oodata ning tagatipuks teada saada, et ootamas on järjekordne “põnev päev” Land Cruiseri tagaistmel. Saatsin meeleheitlikke SMS-e koju - et olen sattunud mingile mõttetule turismireisile, kus eesmärgiks on kõike näha - aga kahjuks mitte midagi tunda. Ümbrust näeb vaid autoaknast ja väga kaugelt.
Esimeses peatuses marssisin protesti märgiks lihtsalt auto juurest minema - et saaks natukenegi kõndida ning vaikust, avarust ja päikest tunda. Edaspidi sai juba veelgi pikemalt kõndida - mööda serpentiini mägedest allapoole - ilusad vaated kõikjal suundades. Vähemalt midagigi. Ja homme juba algab matk! :)
Ööpimeduses jõudsime kõrbeäärsesse telklaagrisse, kust meie teekond hommikul algama pidi. Maroko üllatas seegi kord oma mitteeritisuure vaesusega - nimelt oli sisuliselt keset kõrbe tavapärane WC, dušš ja kraanikausid. Mmm… mulle jättis see küll mulje pigem luksusest. Aga inimesed olid väga kenad ja sõbralikud! Kõik imestasid, et kuidas me - lollid - ikka jalgsi ja kõiki oma vee- ja muid varusid kaasas kandes kolmeks päevaks kõrbesse viitsime minna?! :)

4. päev
Äratus. Hommikusöök. Tunne, et päike on soojem, kui esimesed kolm päeva on olnud. Lootus, et kõik saab ainult paremaks minna! :) Kohalikud käisid meil jätkuvalt sabas ja muudkui pärisid, kas me lähemegi kolmeks päevaks kõrbesse ja kas lähemegi jala ja kas võtamegi vee seljakotis kaasa ja kas magamegi kõrbes jne. Jaa, jaa, jaa, jaa - no õudne asi! :) Ise elavad päevast päeva sealsamas - ma küll aru ei saa, mis seal nii erilist on?! Aga nad olid meie poolt, soovisid meile jõudu ja jaksu ja et meil ikka kõik kenasti läheks ja me tervena tagasi jõuaks! Armas! :)

Saapad jalga ja minek

Algus oli muidugi elev! Palju nalja tekitas teejuht oma üliväikse pambuga - et huvitav, kas tal üldse midagi kaasas on?! - arvestades asjaolu, et meil kõigil olid ca 60-70 liitrised seljakotid. Taamal paistvad mobiilimast ja veetorn ei tundunud just ka kõrbe meeleollu sobivat - seega ristisime need 21. sajandi miraažiks. Lisaks kihutas aeg-ajalt mõni Land Cruiser mööda, mis vähendas kõrbe ja tühjuse tunnet veelgi. Väikese liialdusena võib öelda, et oli oht auto alla jääda! :)) Lõuna ajal saime väikese “üllatuse” osaliseks - nimelt teatas meie kohalik matkajuht, et nüüd kuni kella 15-ni ei ole tema nõus edasi liikuma, kuna liiga palav on. Tegi lõkke üles, pakkis oma pambu lahti ja asus teed keetma. Me ei osanud nagu eriti midagi kosta - kui nii siis nii! :) Istusime ka puu all varjus ja tuulutasime oma jalgu. Core-tex mägimatkasaapad olid kõrbes liig mis liig - vaatamata sellele, et spetsiaalsed sooja ilma cooling-system sokid jalas olid. Ikka oli palav ja jalg niiske ja vaikselt hakkas tunda andma, et saabas hõõrub. See oli muidugi ebameeldiv üllatus. Kui ma üldse milleski kindel olin, siis selles, et saapad mingil juhul hõõruma ei hakka. Nendega on niipalju radu juba läbi käidud ja pole nad veel kunagi hõõruma hakanud. Palavus tegi aga oma töö. Esmakordselt tegin tutvust villiplaastritega. Kus ikka maailm areneb!! Mina - vana matkasell - polnud sellistest asjadest kuulnudki. Kuigi need olid märgitud kohustuslikuks matkavarustuse osaks, mõtlesin et tegemist on tavaliste plaastritega. Kohapeal siis selgus, et on leiutatud imeplaastrid, mis näevad ise välja nagu villid ja mis villi peale kleepides kaitsevad seda edasise hõõrumise eest, samal ajal haiget kohta jahutades. Vat siis! Vanaks hakkan jääma - ei ole enam kõigega nii kursis! Aga kasulik õppetund!

Lõunapaus varjus :)

Õhtupoole jalutasime veel ca 10km edasi ja päikese madalamale vajudes tuli laagripaik otsida, et jõuaks telgid üles panna ja süüa teha veel enne, kui pimedaks läheb. Kui olime oma mühiseva gaasipriimuse süüdanud, siis kohalik mees vaatas küll, et appi-appi, mis inimesed need on - rahu ja vaikust ka ei saa nautida. Samas meie õigustuseks võib öelda, et ega seal nüüd neid kuivanud puuoksi lademetes ka ei vedelenud ja Lonely Planet teatas suisa, et see on ikka pigem halb toon, kui turist läheb kõrbesse ja hakkab loodusest korjatud okstest tuld tegema. Niiet teejuht - shame on you!

Esimese matkapäeva õhtu

Magama kell 20 või 21 ilmselt. Uskumatu, et nii vara ongi võimalik uinuda! :) Aga kõrbes käib elu päikese järgi - homme juba 7 ajal üles jälle.

5. päev
Hommikul kerge jalgade plaasterdamine. Kartulipuder ja kohv. Kuna esimesel päeval oli vett kulunud oodatust oluliselt vähem (plaanitud oli 4 liitrit päevas, kulunud oli ca 3 liitrit), siis tuli varudes korrektiivid teha. Polnud ju mõtet veri ninast väljas seda veelaadungit kaasa vedada, kui seda tegelikult vaja polnud. Südame valutades valasin poolteist liitrit vett lihtsalt maha ja saatsin mõttes tervitused Somaalia lastele ja teistele, kes selsamal minutil janusse surid. Maailm ei peagi õiglane olema.

Hommikusöök

Matkapäev oli nagu oli. Ilmselt oleks parem olnud koguaeg edasi liikuda, kuna pärast mõneminutilist seisakut oli oi-oi-kui-raske jalgu jälle “töökorda” saada. Kui rütmi sisse sai, siis polnud suurt häda midagi. Kotil hakkasid ka juba kaalu alanemise märgid ilmnema - eks me panustasime joomisele ikka ka kõvasti! Mitte et hirmus janu oleks olnud - aga kotti oli vaja kergemaks saada! :)
Meie esialgu igati uhkel teejuhil hakkasid tema väiksest pambust ka varud otsa saama. Niisiis pidime meie - valged ahvid - ikkagi lõpp-kokkuvõttes talle oma palukesi jagama ja joogivett andma. Vat-vat - alguses vaatas meid küll nagu idioote - aga ega need valged ahvid nii lollid ei olegi. Pigem ikka mu meelest natuke rohkem kaasa võtta, kui näljast ja janust nõrgana ringi komberdada ja öösel ilma magamiskotita lageda taeva all külmetada..

6. päev
Viimane matkapäev. Ainuke jõud, mis edasi viis, oli lootus pärale jõuda! :)) Teejuhil oli ka öösel väga külm olnud. Niisiis käis ta rahutult meie ümber ringi ja ärgitas meid kiiremas korras liikuma hakkama. Sõime kiirustades, pakkisime oma kodinad kokku ja asusime teele. Eesmärgiks oli juba lõunaks kohale jõuda, et telklaagris päikese eest varju leida. Ära tegime! Aga tõepoolest - lõpp oli ikka väga karm juba! Tõstad jalgu automaatselt edasi ja ei jõua ära oodata, kui saaks istuma ja saapad jalast ära. Grr.. Kas nüüd seal mäenuki taga on meie laager? Aga seal? Kui kaugele veel peame minema? Kas oleme varsti kohal? Aga nüüd? ..

Viimaaaneeee peaaatuuuus

Telklaagris ootas meid ühes varjualusega teade, et ööbimiseks telki ei ole ning hulk ebameeldivalt pealetükkivaid ja lakkamatult jõllitavaid mehi. Hallooo nagu - seal käib iga päev hunnik turiste, minge vahtige neid - meid jätke rahule, isegi oleme väsinud! Õnneks toodi üht-teist süüa ja siis meie kurjade kommentaaride peale kadusid nad vaikselt ära. No kaua võib?! Ma ei ole televiisor!
Päikese vajuma hakates sundisime ennast düünidele ronima. Matka lõpuks olime jõudnud nö. “päris kõrbesse” - oma taimedest tühjade ning lõpmatusse ulatuvate liivadüünidega. Siiamaani olime näinud pigem madalate liivaluidetega ja (kõrbe kohta) küllalt rohke taimestikuga kõrbe ning taimestikuta kuid kõndimiseks hea kõva pinnasega kivikõrbe. Siin paistis ka märksa elavam turistidevool olevat - ka rohkem kaameleid ja rohkem telklaagreid. Nii kahju oli vaadata, kuidas rahvas kõige suurema düüni otsa ronis ja seal päikeseloojangut nautis. Grr.. ma poleks ka raha eest viitsinud sinna minna - nii väsinud olid mu jalad, ja ka mu vaim. Istusime ühe lähedalasuva düüni otsas ja ei jõudnud ära oodata, kui auto meile järele tuleks ja meid sealt imelikust kohast minema viiks. Kuna magamiskohti selles laagris niikuinii pakkuda ei olnud ja kohalikud vastikult pealetükkivad olid, siis otsustasime sealt juba samal õhtul lahkuda, et suunduda tagasi M’hamid’i laagrisse.

Päikeseloojang

Nii hästi muidugi ei läinud, et oleks sinna jõudnud. Küll aga tuli meile järele meie “oma” Land-Cruiseri-mees ja üks poiss M’hamid’i laagrist - ja see kompenseeris kõik meie vintsutused! :) Ei tea, kuidas selline asi saab nii palju rõõmu valmistada, aga no nemad olid nagu “meie sõbrad”. Või ma ei tea. Igatahes uskumatult tore oli neid näha! Kõikide üllatus oli muidugi suur, et me endiselt elus oleme! Lisaks veel avaldati tõsist respect‘i nende poolt, et selle matka läbi tegime! Sel hetkel oleks ilmselt üpris vabalt ja üpris kena tasu eest võinud ennast kohaliku kaamelina tööle kaubelda! ;)
Öö möödus liivadüünil külge keerates, trummipõrinat ja koerte haukumist kuulates ja tähti vaadates. Magasin enda teada esimest korda elus lageda taeva all - ja väga vinge oli!

7. päev
Tagasisõit läbi kõrbe kõigepealt M’hamidi ning seejärel läbi Quarzazate’i Marrakeshi. Üllataval kombel võttis tagasisõit aega täpselt kaks päev vähem kui sinnasõit. Ülla-ülla! :)

Tagasi M’hamidi laagris

Marrakesh võttis meid vastu heitgaasi haisu, signaalitamise ja tohutu müraga. See oli niii teine äärmus võrreldes kõrbe vaikuse, tühjuse ja avarusega, et esialgne mulje oli täielik kultuurišokk. Ei ole võimalik sõnades väljendada, kui lärmakad, suitsust hallid, sagivad ja rahvarohked sealsed tänavad olid. Ka hotellis, kuhu meid viidi, avanesid aknad imeväikesesse sisehoovi - ja seda üpris arusaadava otstarbega - kuna majast väljapoole jäi ikka tõsine hullumaja.
Õhtu poole väikest jalutuskäiku tehes sõitis absoluutselt igal sammul mõni roller selga ja andis täiega signaali, trügis mööda mõni inimene või karjus keegi “hello beibi” jne. Grrr.. Kuidas ma oleks tahtnud tagasi kõrbesse!

8. päev
Turupäev Marrakeshis! :)
Appi! - turg oli küll õudne koht. Seesama sagimine ja tuututamine ja nügimine oli siin topelt võrreldes eelmisel päeval kogetuga. Ühegi leti juurde seisma ei tohtinud jääda, sest siis hakati kohe midagi pähe määrima ja üpris ruttu sai selgeks, et kui oled hinda küsinud, siis tuleb asi ära osta. Enne lihtsalt ei lastud minema.
Peaaegu esimese asjana jäime ühte müügikohta naiivselt pluuse proovima - ja no ootuspärane käitumine on, et proovid ja mõtled ja vaatad ja mõtled veel jne.. Ja siis ikka mõtled ümber ja kõnnid minema. Noh.. ehh.. Maroko turul muidugi nii kerget pääsemist loota ei olnud. Kui me tühjade kätega lahkuda otsustasime, jooksis müüja proovitud pluusidega järgi, süüdistas meid tema aja raiskamises, ähvardas maieiteamillekõigega ja langetas iga meetri tagant hinda 10 ühiku võrra. Mina - põikpäisus ise - muidugi juba põhimõtte pärast polnud nõus seda pluusi ostma. Sest ma olin nii otsustanud. Võeh.. see oli küll ebameeldiv kogemus. Millest (ja milleks) selline mõttetu pealetükkivus ja agressiivsus?! Pärast kirjeldatud vahejuhtumit oli küll tunne, et parem on ennast hotelli tuppa lukustada ja sealt oma nina mitte välja pista. Ja - hoidku selle eest, kui keegi veel midagi pähe määrima tuleb - ma virutan talle vastu vahtimist! Siis aga mõni naeratus, tervitav peanoogutus, mõni rahulik ilme ja mitte-nii-pealetükkiv müüja - ja meelepaha lahtus. Ju see ikka oli pigem inimeses kinni - kõik ei saa ju nii agressiivsed ka olla. Ja õppetund oli saadud: hinda küsida ei tohi, selga proovida ei tohi, kauemaks kui 5 sekundit vaatama jääda ei tohi! :) Õpitud nippe kasutades õnnestus üpris edukalt hakkama saada. Paraku asju, mis huvitasid, oli jätkuvalt väga keeruline ilma tähelepanu äratamata vaadata. Ja siis ikka tuli selgitada, et ma tahan kõik kohad läbi vaadata ja see konkreetne asi, mida ma käes hoidsin ja lähemalt uurisin, pole ikka päris see, mille eest ma oleks nõus raha välja andma jne. Sellises olukorras oli vahelduva eduga väga lõbus ja siis jälle väga ebameeldiv. Oli nii arusaavat suhtumist (mis puudutas isiku- ja otsustamisvabadust) kui ka täiesti hämmastavalt vastikut mittemõistvat tigetsemist. Lõpp-kokkuvõttes kujunes see sagimine, äärmiselt väike privaatruum ja lakkamatu vaidlemine väga väsitavaks. Aga enamus ostude puhul sai hinda vähemalt 50% alla kaubeldud ja inimesele, kes on harjunud 100% hinnasildile kirjutatust maksma, oli see muidugi suur võit! :)

Marrakesh

Marrakesh

Õhtul läksime veel Lonely Planet‘i soovitatud ülipeenesse restorani, kus nautisime päris suure summa eest ainult miljööd. Ainult miljööd sellepärast, et esiteks oli see väga nauditav tõepoolest - ja teine põhjus paraku see, et menüü kui selline puudus ja sestap ei olnud võimalik toiduvalikule sõna sekka öelda. Kelnerid kandsid lauale kindlas järjekorras sööke, mis paraku eranditult kõik olid üle valatud selle ühe maitseainega, mida ma reisi algusest saadik jälestanud ja vältida püüdnud olin. Ja tõe huvides tuleb tõdeda, et kokad olid ennast lausa ületanud - seda maitseainet oli ikka väga palju ja igas toidus! Üritasin nokkida tomatitükke sealt, aga mitte eriti edukalt. Kook oli õnneks ilma maitseaineta - seda sai siis okserefleksi tekkimata süüa! Ja nädala jooksul “armsaks saanud” ülimagusat piparmünditeed oli samuti võimalik suhteliselt valutult tarbida. Meeleolu jätkuks saatis restorani töötaja meid läbi tumedate kitsaste tänavate esimese taksoni. Asi päädis aga naljakal kombel sellega, et pärast 700 ühikust õhtusööki ei olnud me nõus takso eest kolme peale 50 ühikut maksma. Üritasime 30 peale kaubelda ja kui see läbi ei läinud, marssisime uhkelt minema. Kaupleja hing oli meis tärganud!

/ Fotod: mina ja Piret /