California

Üldist
Reisi sihtkoha valikul said seekord otsustavaks dollari ülisoodus kurss ja võimalus 300 EUR-i eest soetada sobivate kuupäevadega Frankfurt -> Las Vegas -> Frankfurt lennupiletid. Kõrvalmärkusena tasub muidugi lisada, et Tallinn -> Frankfurt -> Tallinn lennud olid peaaegu sama kallid, aga kokkuvõttes ikkagi võrdlemisi hea hind. Sinnasõidul üks öö Frankfurdis, kuna lendude ajad ei klappinud. Ka tagasi tulles võtsime igaks juhuks Frankfurt -> Tallinn lennu järgmiseks päevaks ja planeerisime ühe öö Frankfurdis veeta, kuid jõudsime napilt ka samal päeval väljuvale Tallinna lennule, millele ostsime eraldi pileti. Raha läks niisiis ühe pileti võrra rohkem, aga koduigatsus oli nii suur juba! :) Lennufirmad - Condor, Lufthansa, Estonian Air.
Kuna reisiplaan ei olnud päris 100% paika pandud ning osades sihtkohtades viibimise pikkust pidasime paremaks planeerida ilmast ja enesetundest lähtuvalt, siis hotelle väga pikalt ette broneerida ei saanud. Sestap kujunes reisi üheks osaks õhtuti tunnikese jagu veebis surfamine ja järgmiseks päevaks hotelli valimine. No ei midagi ülejõukäivat. Hinnad - muuseas - broneeringu kuupäevast oluliselt ei sõltunud. Polnud mingit vahet, kas broneerida ette kaks nädalat või kaks päeva (ükspäev broneerisime koguni samal õhtul :) Ei oskagi kommenteerida, kas saime hirmsasti petta või mitte. Pigem - tänu hooajavälisele ajale - olid hinnad veidi soodsamad. Hotelli broneerimise keskkonnad - Hotwire, Priceline.
Auto broneerisime enne reisi ära - tundus päris minev kaup olevat. Lisaks oleks kohapeal rentima hakates rendihinnale kõikvõimalikke tax-e kõvasti lisandunud - mis oleks auto hinna päris priskeks ajanud. Mingi valemiga õnnestus aga üle .de domeeni broneerides nendest maksudest kõrvale hiilida. Jubedat asjatamist ja kauplemist muidugi kohapeal oli - aga meelekindlus viib sihile - saime auto täpselt selle hinnaga, mis esialgu veebis välja lubati! :) Rendifirma - Budget.
Seoses jooksvalt muutuva reisiplaaniga jäid paljud olulised sihtkohad käimata - näiteks Grand Canyon ja Yosemite National Park.
Nimetatud sihtkohtadesse mitteminemisel said otsustavaks seal valitsenud ilmaolud. Ei olnud päris selge, kas seal on üldse teed lahti või ei ja mis tingimustel võib parki sisse sõita - kas peavad rattaketid kaasas olema või mitte. (Talveperioodil on väidetavalt mõlemas pargis osad teed kinni, osadesse sihtpunktidesse jõudmiseks peavad kindlalt kaasas olema rattaketid jne.) Vajalikku infot oleks saanud ka jooksvalt otsida ja küsida, aga olime niigi mitu päeva külma ja tuult ja vihma saanud - niisiis tundus sooja ja päikese käes viibimine kutsuvama alternatiivina. See on muidugi puhtsubjektiivne arvamus, aga Yosemite ja Grand Canyon on kas suvel või varasügisel külastamiseks - kui on soe ja mõnus ja ilus ja roheline (või sügisel - värviline). Sünget hallust ja külma on võimalik talve jooksul Eestis ka täitsa piisavalt kogeda.

1.päev - Las Vegases maandumine
Piloot teatas reipa häälega, et lendame 12 tunni asemel kõigest 11, kuna tuul on tagant. Loobusin oma unerohu tableti võtmise ideest, kuna tegevust oli küllaga ja aeg muudkui läks. Maandusimegi plaanijärgselt tunni jagu varem, kuid erilise võiduta - suure edumaa puhul ootasime tund aega lennukis, kuniks meie lennukile ettenähtud värav Mehhiko tehniliselt mittekorras olevast lennukist vabastati.
Pärast vintsutusi - sõrmejälgede andmine, fotosessioon, (olgem poliitiliselt korrektsed) afro-ameeriklasele naeratamine ja seletamine, mis-kus-kellega-millal-miks-ja-kuidas - ja juba oligi welcome to United States!
Nüüd veel kaks tundi rendifirmas kauplemist ja oli ka auto käes. Keerasime kohe 100m lennujaamast eemal seisvasse outlet‘i shoppama, kuna keset päeva magada polnud mõtet aga midagi mõistlikumat teha polnud energiat. Kohene kultuurishokk garanteeritud - Levise teksad 30 USD! :) Sama raha eest, mis Eestis saab ühe paari - saab seal kümme! :)
Pimeduses sõitsime veel nüri näoga aknast välja vahtides läbi Las Vegas boulevard’i - jättis üpris külmaks. Are you sure, et see on tõesti kõige rohkem valgustatud linn ja paistab kosmosesse ja on üldse maailma kõige-kõige-kõige? Aga no ilmselt ajavahe tegi oma töö. Suuremad panused olid homsele, mil oli plaanis San Diego poole teele asuda.
Läbisõit: marginaalne
Hotell: 40 USD **-***

2.päev - Las Vegas => Palm Springs
Ajavahega veelmitteharjununa ärkasime ca 7 ajal ja tormasime sööma! :) 8 ajal ilmselt startisime juba Las Vegasest edela suunas Palm Springsi poole. Kiirteel oli päris palju liiklust ja sebimist - sestap keerasime esimesel võimalusel kõrvalteele - eesmärgiks ka läbi Yoshua Tree National Park’i sõita. Tee peal tegime ka mõned peatused. Väga huvitav sürrealistlik kõrbemaastik oli - täpselt nagu vanas heas mehhiko filmis! :) Ja teed kulgesid sirgjooneliselt läbi avaruste - niiet võis kilomeetrite kaugusele näha järgmist ja järgmist ja järgmist ja järgmist teelõiku. Mõlemal pool teed lõpmatusse laiuv kõrbemaastik erinevat masti kaktustega.
Yoshua Tree parki jõudsime kahjuks alles päikeseloojangu eel. Taimkate muutus kõrgemaks, tihedamaks, rohelisemaks ja mitmekesisemaks (päeval nähtud kõrbemaastikega võrreldes).

Yoshua Tree National Park

Yoshua Tree National Park

Jäi mulje, et kõikides parkides kehtis sissesõidu tasu - kuid õnneks ei olnud veebruaris just turismi kõrghooaeg ja sestap oli sissepääs prii. Me küll peatusime teeäärsete putkade juures abivalmilt, aga kui ikka aken on kinni ja ukse ees tabalukk, siis ega me vägisi raha andma ei hakka. Autoga sissesõit kusjuures väga odav ei olnudki - olenevalt pargi suurusest ja tähtsusest ca 5-10 USD.
Läbisõit: ca 500km
Hotell: 75 USD ***

3.päev - Palm Springs => San Diego
Kaardile märgitud “linnad” osutusid tihtilugu kahe lagunenud hoone (sh. üks neist bensiinijaam ;) ja teede ristumiskohaga… eeee… paigaks. Kohati tekkis väike närvikõdi, et mida järgmine “linn” endas sisaldab ja kui mitu “linna” me veel jõuame ootusärevuses läbi sõita, enne kui bensiin otsa saab.
Õhtuks jõudsime oma esimesse suuremasse sihtpunkti - San Diegosse. Ennast viksilt ja viisakalt riidesse pannud, läksime linna peale patseerima lootuses eest leida õdusat boheemlasliku tänavameluga vanalinna, mida Lonely Planet suurejooneliselt reklaamis. Paraku jättis Lonely Planet’is taevani kiidetud Gaslamp Quarter täiesti külmaks. Võimalik, et ei olnud hooaeg ka - ja oli külm ja kolmapäev ja ka ootused ehk liiga kõrged, aga ikkagi.. Läksime pettunult hotelli magama. Hotell oli ka pehmelt öeldes kehva - kolm päeva seal ööbida oli liig mis liig. Samas saime hea õppetunni, et “easily accessible from the highway” tähendabki seda, et hotell on kiirtee ääres ja see omakorda tähendab väga kõrget (ja lakkamatut) mürataset. Järgmiste hotellide valikul niisiis oluline kontrollida ka asukohta kaardilt!
Läbisõit: ca 400km
Hotell: 54 USD **

4.päev - San Diego
San Diego lennukikandja oli vaieldamatult üks reisi high-light‘e. Elupõneeev! :) Ameerikalikult veidi ülepingutatud fun kohati ehk hakkas häirima, aga paljudes kohtades sai ka ilma tsirkus-giidita käia ja vaadata. Lisaks loomulikult igale poole sisse ronida, nuppe näppida, kange proovida jne. Ameerikale omaselt oli ka kõikvõimalikku infot tohututes kogustes ja kui oleks viitsinud kõiki jutte ära kuulata ja kõiki nurgataguseid vaadata, oleks ilmselt terve päev seal läinud.

Ameerika hävituslennuk

Kuna San Diego oli üks esimesi suuremaid linnu, kus peatusime, siis siin puutusime esmakordselt ka kokku parkimisprobleemiga. Kui üldjuhul (st. eeslinnades, ostukeskuste juures jne.) on parklad USA-s ülisuured ja ruumi rohkem kui küll, siis suurlinna keskuses oli asi veidi teistsugusem. Soodsa asukohaga (ja soodsa hinnaga) parkimiskohta oli üpris võimatu leida. Aga noh, pika otsimise peale midagi ikka oli. Pealekauba sai ajapikku selgeks, et parkimise hinnad võivad praktiliselt tänava/parkimisplatsi kaupa väga erineda. Ühes kohas sai quarteri eest terve tunni parkida, teises kohas 10 minutit. Samas mingit mustrit parkimiskoha hinna puhul me tuvastada ei suutnud - et näiteks kesklinnas ja ranna ääres oleks kallim olnud. Pigem oli see õnneasi, kui leidsid soodsas kohas ja soodsa hinnaga parkimiskoha! :)
Läbisõit: kuni 100km
Hotell: 54 USD **

5. päev - San Diego => Orange County Beaches
San Diegost võtsime suuna kuulsa Highway 1 suunas, et seda mööda põhja poole liikuma hakata. Los Angeles jäi sedapuhku vahele - kuidagi ei tundunud, et sellest linnast peatumata mööda sõites midagi olulist nägemata jääks (tuhat vabandust muidugi kõikide filmimaailma staaride ees ;).
Võtsime suuna otse rannikule ja varsti nägimegi esimesi liivarandu, laineid, surfareid, pier‘e.. Ookeanilained on ikka võrratud - ja uskumatult võimsad. Võidki lihtsalt istuma jääda - vaadates seda looduse jõudu.

pier Huntigton Beach’il

(pier - muuseas - on maakeeli puidust või betoonist ehitatud merre ulatuv muul, mis vastavalt tsiviliseerituse astmele kas mitte midagit, ühte poodi ja ühte kohvikut, mitut poodi ja mitut söögikohta või paljusid poode ja paljusid söögikohti ja parkimisplatsi ja sõiduteed ja kesteabmidaveel endas sisaldab. See on põhiline koht, kus USA filmis inimesed kokku sattuvad ja kohe armuvad; või juba armunud inimesed, kes vahepeal mingil põhjusel tülli on läinud, jälle ära lepivad ;)
Mööda rannikut edasi liikudes jäi pilt üsna samaks - meri, lained, surfarid, pier‘id. Ranna nimed olid ainult erinevad ja Lonely Planet’i järgi muidugi üks kuulsam kui teine:
Laguna Beach - kohalik “Prantsuse Riviera”
Newport Beach - Lonely Planet’i sõnul miskine uhke rikkurite paik, kus võid peatäie sõimata saada, kui Sa kogemata hüper-super-ülesvuntsitud maasturiga ei sõida vaid mõne tavalise panniga teel oled.
Huntigton beach - see kõige kuulsam. Surf City of USA! Ja no tõepoolest - seal olles võis ainult ähmaselt aimata (meenutades Baywatch’i), milline melu seal suvel käib. Talvel oli kolm õnnetut surfarit harjutamas suviseks etteasteks! :)
Läbisõit: ca 300km
Hotell: 80 USD ***

Huntigton Beach (ehk Baywatch’i hale vari)


6.päev - Highway number one, Santa Barbara beach, Morro Bay
Suurem osa päevast möödus Highway number one‘i kilomeetreid mõõtes. Aeg-ajalt tegime ka randade ääres peatusi - sirutasime jalgu, vaatasime laineid ja surfareid.
Pikema peatuse tegime muidugi Santa Barbara Beach’il - kuidas muidu. Juba ainuüksi nostalgiast, sest kes meist siis ei oleks üles kasvanud Cruz’i ja Eden’i ilusale armastusele kaasa elades! :) Santa Barbaras sattusime ka läbi sõitma ranna-äärsest ostupiirkonnast, kus võis põgusalt näha sealseid eksklusiivseid kauplusi, uhkeid vaateaknaid ja keskmisest rikkama välimusega ostjaid. Ma kujutan ette - tõelisele shoppingu fännile oleks see paradiis küll! :)

pier’i tipus Santa Barbara beach’il

Õhtuks jõudsime väiksesse linnakesse nimega Morro Bay. Üle pika aja oli kõik käe-jala juures ja ei pidanud kasvõi õhtust sööma minnes autosse istuma ja pool tundi sõitma. See oli suur eelis. Suur puudus oli paraku see, et tegemist oli nii väikse kohaga, et kõik restoranid/pubid olid juba üheksa ajal suletud. Tol õhtul meil süüa saada ei õnnestunudki enam. Küll aga leidsime ühe mõnusa kõrtsi, kus üks õlleke võtta ja elavat muusikat nautida. Kahel kohalikul tüübil (sõbral) oli vist õhtul kodus lihtsalt igav hakanud ja siis otsustasid, et oh - läheks mängiks kitarri ja laulaks. Eriti rangelt organiseeritud ei paistnud see üritus olevat - laulude vahepeal oli juttu ja nalja, järgnevas laulus lepiti jooksvalt kokku, vahepeal võis soovilaule tellida, esinejad lihtsalt nautisid muusika tegemist. Väga mõnus ehe õhkkond oli! :)
Läbisõit: ca 500km
Hotell: 50 USD **

7.päev - Morro Bay => Santa Clara
Hommikusööki nautisime ühes mõnusas Morro Bay kohvikus ja sealt ka selle päeva esimene “huvitav” seigake. Nimelt siis on USA-s tavaks söögikohtades väga kiirelt (lõuna-euroopaga võrreldes, ma ütleks lausa uskumatult kiirelt) teenindada: menüüd tuua, toit ja jook ette ning kohe kui söödud minema kanda ning viivitamatult arve tuua. Kui alguses ei osanud sellele kiire-kiire-kiire’le suuremat tähelepanu pöörata, siis pühapäeva hommikul kohvi ja puuviljasalatit nautides kuulda lauset “in case You’re in rush I will bring You the ticket” pani mind küll mõtlema, - et kas päriselt ongi inimestel nii kiire? Ja kas päriselt ka pühapäeva hommikul? Või mis mõte oleks demonstreerida seda ilmäraütlemata suurt “kiiret”? Tagantjärele ma mõtlen - oleks võinud minna selle ettekandja juurde ja teatada suure uhkusega, et: “No - we are definitely not in rush, because it’s Sunday morning and we are only on the half way of our two-weeks holiday trip - so rushmyass!!” Aga uimase eestlasena ma lihtsalt kehitasin õlgu ja rüübanud oma viimase kohvilonksu “kiirustasime” sealt kohvikust minema! ;)
Päev ise osutus väga tuuliseks ja külmaks. Enamuse ajast veetsime taas kilomeetreid mõõtes, autoaknast mööduvat rannikut vaadeldes ja siis viieks minutiks välja hüpates, et lainete kohinat kuulata ja suure külma tõttu taas kaitsvasse autosse pugeda. Seekord oleks kabriolett ikka üpris ebaõnnestunud valikuks osutunud! :)
Teel olles sattusime pealt nägema elevant-hüljeste (elephant-seal) randumist mere ääres. Kõige ägedam asja juures oli see, et tegemist oli “päris” loodusega. Elevant-hülged elasid seal oma “päris” elu: mõni väike pojake oli hukka saanud ja lebas verisena rannal teiste vahel - kajakad peal nokkimas. Osad isased üritasid emastele ligi ajada. Osad alles randusid, osad läksid merele tagasi. Väikesed pojad imesid piima. Enamus lösutas niisama laisalt ja viskas endale uimega viibates liiva kere peale. See ei olnud etendus või mingisugune inimese enda käe järgi meeldiva(ma)ks sätitud pilt - kõik oli täpselt nii, nagu .. oli. Ja aed oli ees - (NB! ma kirjutan õigesti) kaitsmaks loomi inimeste eest, mitte vastupidi.

Elevant-hülged möllamas high-way number one ääres :)

Üldse jäi Californias silma keskkonnasäästlik suhtumine ja kõikvõimalikud sellealased üleskutsed - nii hotellis (stiilis “are you sure, et teil on kolm korda päevas voodipesu ja kõiki rätikuid vahetada - äkki mõtlete korra ja saab vähemaga?”) kui ka loodusparkides ja mere ääres (”do not disturb or break the mussels” või siis “don’t leave anything else but footprints” jne.). Minusugusele loodusesäästjale igati tervitatav suhtumine! :)
Õhtul jõudsime Santa Clara’sse. Päikeseloojangu vaatlemine oli suhteliselt kehvi ilmaolusid arvestades päris nauditavaks tehtud. Nimelt leidsime enne Santa Clarat ühe spets ranna, kuhu võis autoga praktiliselt merre sõita. Ja no miks mitte?! On üks rand, mille kohta kõik teavad, et seal ei saa mingit vaikust ja rahu nautida, vaid seal autod ja ATV-d voorivad edasi-tagasi. Aga saad ise ka samamoodi sinna sõita. Ja vaadata rulluvaid laineid ja loojuvat päikest autoaknast - sest väljas olemiseks on liiga külm (too päev vähemalt küll oli).
Läbisõit: ca 500km
Hotell: 94 USD ***

California muinasjutu-maastik

California veini-istandus

..


8.päev - Redwood park
Startisime hommikul Santa Clarast Redwood parki poole. Päev oli samuti vihmane esialgu. Tundus, et tuleb samasugune nagu oli olnud eelmine. Õnneks metsa jõudes läks ilm veidi paremaks.
Pilt räägib enese eest. Lahe ürgne mets oli (kui sissekäidud turistirajalt veidi kõrvale põigata ;) Vedas, et karu ei kohanud - tunne oli küll vahepeal selline, et kohe astub selja tagant ligi ja ütleb möirg-möirg.
Läbisõit: ca 200km
Hotell: 94 USD ****

Redwood Park


9.-10. päev - San Francisco (my love)
Esimene päev möödus kesklinna mööda lonkides ja linnamelu endasse ahmides. Kohustuslikud Fisherman’s Wharf ja Cable Car said ka ära vaadatud/proovitud. Edaspidi aga sõitsime (raha kokkuhoiu mõttes ja suuremat liikumisvabadust soovides) tavalise ühistranspordiga. ;)
Teisel päeval sõitsime linna südamest veidi väljapoole - viktoriaanlikku arhitektuuri kaema ja nautima. Täielik idüll! Selline mulje, et kesiganes nendes majades elavad - need peavad küll väga õnnelikud inimesed olema. Päike paistis ka - ja tundus, et seal ilmselt paistab alati! :)

San Francisco

Kokkuvõttes võiks öelda, et San Francisco oli äärmiselt võluv - vaatamata oma suurusele väga hubane ja sõbralik linn. Ja täiesti uskumatult kahju oli sealt lahkuda. Aga olime niigi plaanitust kauemaks jäänud ning nüüd oli tõepoolest aeg Las Vegase poole teele asuda (”väikese” kõrvalpõikega läbi Los Angelese).
Läbisõit: 0km (kahe päeva jooksul)
Hotell: 94 USD ****

Sea lion San Francisco kesklinnas mõnulemas


11.päev - San Jose
“IT gurud” nagu me mõlemad oleme, otsustasime ikka veidi ka San Jose’sse sisse põigata. E-bay hoonetesse saime “tänu tutvustele” suisa sissegi, aga ega seal oluliselt eriti midagi näha/vaadata ei olnud - töötavad inimesed. Kõik uudistasid ja imestasid, miks me seal (ja mitte rannas) olime - olime ju puhkusereisil? No ei tea .. pakkus huvi! ;) Märkimisväärne highlight oli ka pildistamine peahoone ees e-bay logo juures - nagu see oleks teabmis oluline turismiobjekt. Aga vat meie jaoks oli! :)
Google’i majade ümber hiilisime juba oluliselt ettevaatlikumalt ringi. Seal puudusid igasugused tutvused ja ka turvamehi tundus ruutmeetri kohta suurema kontsentratsiooniga olevat. Niisiis tegime kiire ringi ja tõmbasime uttu, et mitte liigset tähelepanu endale tõmmata.
Aga mida kindlalt sealse olustiku kohta öelda võib, on - IT is in the air!! Täitsa põnev! :)
Läbisõit: ca 700km
Hotell: 70 USD ** (polnud sedagi väärt - nii jube saast oli)

12.päev - Los Angeles
Kuna me olime eelmisel päeval (öösel) hoolega kilomeetreid mõõtnud, siis olime tegelikult juba hommikust alates Los Angeleses ja kuna ilm oli igati suvine, siis mõtlesime päevaks mootorratta rentida ja hoopis sellega ringi sõita. Ranna poole sõites tungis aga ookeani poolt selline udu ja pilvekiht peale, et päikesest polnud enam jälgegi ja ka soojast väga mitte..
Sestap jäi üle vaid mootorratta poodides surfata ja läikivaid iludusi niisama imetleda. Pärastlõunal sattusime kuulsale Venice beachile jalutama. Ranna ääres kulges paralleelselt nö. kaubatänav kus igaüks tegi, müüs ja pakkus mida aga süda kutsus. Paljud pakkusid plaate oma muusikaga; väga palju oli kunstnikke, kes müüsid oma maale; erinevate kultuuride (indiaanlased, mehhiklased jne.) esindajad müüsid oma ehteid. Parajalt müstiline kogemus. Igaüks üritas teha ja olla teisest erinev, et silma paista ja tähelepanu pälvida. Üks mees oli koguni suure klaveri randa vedanud ja klimberdas seda suure hoolega. Lihtsalt vaata ja imesta!

Venice Beach, LA

Õhtul sõitsime kohustuslikus korras siis Hollywoodi (kuna juba siiakanti sattusime). Suurim lootus oli muidugi staare kohata! ;) Sõitsime läbi Hollywood boulevard ja Las Vegas street’i. Ei õnnestunud ei Brad Pitt’i ega George Clooney’t näha - pettumus-pettumus! ;) Veel suurema pettumuse valmistas tõsiasi, et meil ei õnnestunud välja peilida seda kanti, kustpoolt Hollywood sign’ile läheneda. Niisiis tiirutasime ilmselt valel pool mäge mitu korda edasi tagasi ja kujutage ette - see märk meil nägemata jäigi! Kell oli juba hiline - me ise väsinud ja tüdinud. Ega ta viisakas välja ei kukkunud, aga mis teha. Me nagu järgmist sadat kilomeetrit ei hakanud ka võtma, et äkki ikka näeme! :) Mis liig see liig!
(tõe huvides tuleb muidugi tunnistada, et see ei anna mulle siiamaani rahu, kuidas küll ometi meil seda märki leida ei õnnestunud - LP, kaardid, GPS kõik olemas!?)
Läbisõit: ca 200km
Hotell: 100 USD ***

13.päev - tagasi Las Vegasesse
Õhtuks jõudsime niisiis tagasi Las Vegasesse - oma reisi alguspunkti. Päev oli - ülla-ülla märkamatult möödunud taas autos istudes ja kilomeetreid mõõtes. Aga no - that’s the idea of a road trip! ;)
Õhtul võtsime ette väikese turisti-jalutuskäigu Las Vegas Boulevardil ja mis seal salata - kõrbetühjusest siia naasnuna tundus linn juba märksa kirjum ja sädelevam kui esimesel korral. Ilmselt on siin osaliselt küsimus ka kontrastide suuruses, mis elamust võimendab.
Ja kitsh on siin ikka lausa uskumatud mõõtmed omandanud! Venice, Ceasars Palace, Bellagio jm. hotellid - uskumatu milline fantaasialend peab olema sisearhitektidel ja millised rahasummad peavad olema investoritel, et seda kõike realiseerida!
Tõepoolest - uskumatu!! :))
Läbisõit: ca 500km
Hotell: 35 USD **

14. päev - Las Vegase ümbrus
Viimast päeva võtsime juba veidi rahulikumalt - kerge väsimus hakkas tekkima ja ka muljeid oli piisavalt kogunenud. Sõitsime veidi Las Vegase ümbruses veel ringi - möödusime Red Rock Canyonist ning suundusime kõrbealade poole. Keset tuulist tühjust leidsime ühe väikese pubikese, kus võtsime õlled, keerasime ninad päikese poole ja lihtsalt istusime ning arutasime kohalike Harley-Davidsoni-meestega maailma asju. Ja keegi ei tulnud ütlema, et “in case You’re in rush”.
Mõnus chill.. :)
Pärastlõunal jõudsime ringiga Spring Mountains aladele (kus oli väga külm võrreldes ülejäänud kliimaga!) ja õhtuks tagasi Las Vegasesse, et hommikul jälle Vana Maailma poole teele asuda.
Läbisõit: ca 200km
Hotell: 140 USD ****