Kiri koju

Pärast meie India-tuuri on kuidagi täielik pingelangus. (Isegi inglise keeles ei viitsi kirjutada - nagu näete. Aga no pole ka midagi väga olulist maailmale öelda, eks.) Ja on kuulda olnud, et mõned lugejad ei saa inglise keelest hästi aru ja üritavad siin elektrooniliste vahenditega mu juttu tõlkida - kuid mitte eriti edukalt! ;) Seega siis vahelduseks kodukeelne kiri - kodustele lugemiseks.

Eilsed ja tänased loengud on kuidagi uskumatult igavad olnud - ja kõik mõtlevad ainult kojuminekule ja söökidele, mida kodus süüa saab. Isegi mina. Pilet ju on. Ja tahaks õudsalt valget vannituba, pesumasinat, must leiba ja kohukest. Ja oma inimesi näha ja neile silma vaadata. Aga no ma tean, et see on mingi väsimusest tingitud ajutine halahoog - ja läheb üle. Elu on tegelikult nii põnev, nii lahe, nii huvitav ja nii .. super lihtsalt! Ma tahan veel. Ma olen sõltuvuses. Ma ei kujuta tegelikult enam hästi ette argipäeva ja rutiini. (Ja talve. Ja majanduslangust.)

Minu lähitulevikust niipalju, et enamus plaane, mis kodus tehtud said, on praeguseks vastu taevast lennanud - ja millegipärast on mul tunne, et üllatusi on veelgi varuks! :) Teiselt poolt on muidugi imekiiresti tekkinud uued ideed ja võimalused. Niiet ma väga ei pabista. Pigem olen põnevil, et kuidas siis ikkagi asjad edasi kujunevad ja mis juhtuma hakkab. Senised kuus nädalat olen ju tegelikult elanud vati sees - kõik on ette-taha ära organiseeritud ja tuuakse kandikul kätte. Laupäeval aga lendan Kathmandusse - ja seda juba omal käel. Ja kuigi olin alguses kokku leppinud paari teise eestlasega matka Mt. Everesti baaslaagrisse, siis see variant kukkus ära ja hetkel on sihiks Annapurna ringil jalutada paar nädalat. Seda on turvaline ka üksinda teha. Ja üks Nepaalist pärit tegelane soovitas soojalt. Ühtlasi töötab seesama tegelane rahvusvahelise NGO (non-governmental organisation) juures ja sain temaga jutu peale. Niisiis on väike lootus alates märtsist tööle saada. Tööle selles mõttes, et on koht kuhu hommikul minna ja (loodetavasti ka) ülesanded, mis vajavad täitmist! :) Aga raha ma ei saa. Tasuta öömaja ja sööki ka mitte. Ehk et pisut kehva variant, sest väga kaua ju niimoodi vastu ei pea. Aga kogemust on vaja - ja olen endaga kokku leppinud, et olgu see siis investeering / kooliraha esialgu. Ja tõtt-öelda on mul kuue nädala jooksul kulunud umbes 1500 krooni - niiet väga hull olukord veel esialgu ei ole - palun ärge muretsege! :)
Hiljuti võttis ka UNV (united nations volunteer organisation) minuga ühendust ja küsis, kas ma olen saadaval arvutiõpetaja tööks East Timuris (eheh, enne nõusoleku andmist muidugi väike google'dus, et kes see Timur on - aga ülla-ülla - päriselt ka on selline riik olemas ;) Aga no see on esialgu lahtine, kuna tuleb läbida tavapärane töölekandideerimise protsess ja ma ei ole ainuke jne.. No nagu ikka. Kogemust vabatahtlikuna mul ju ka ei ole. Samas see variant oleks muidugi eelistatum küll, kuna oleks nö. "kõigi mugavustega": lennud, söök ja öömaja makstaks kinni, tervisekindlustus tehtaks ka ning lisaks väikene taskuraha. Pluss lootus ennast UN ridadega siduda pikemaks ajaks. Aga - nagu juba öeldud - eks vaatame, mis mulle üllatus(t)eks ette valmistatud on! :)

Mu viimased päevad siin koolis mööduvad ilmselt väga segaste tunnete saatel - sestap ma ei ole kindel, et mul palju inspiratsiooni kirjutamiseks jagub - aga eks näis.. Praegu on küll kõik segamini - kurbus toredatest inimestest lahkumineku pärast, ebakindlus juba harjumuspäraseks muutunud elu järjekordsest lõppemisest, aga samas ka põnevilolek tulevate sündmuste ootuses - ja see muutub üha intensiivsemaks, mida lähemale jõuab kooli lõpp..

Aga päike paistab siin - iga päev! :)
Ja - nagu ütlevad klassikud - vsjo budet horosho! :)

Kallistan kõiki!