'Shop your own wardrobe' minumoodi

Tookord - kui ma Indias olin - ostsin sealt ühe paari lahedaid teksaseid. Kahjuks õnnestus mul seal olles nii palju riisi vitsutada, et võtsin päris palju juurde ja needsamad teksad jäid suht ebamugavalt kitsaks. Mõni aeg hiljem - koju lendama hakates oli mul päris palju kraami kohvrisse juurde kogunenud ja kõik ei tahtnud hästi ära mahtuda. Tuli teha valik, et mida võtta kaasa ja mida mitte. Kuna mulle tundus, et ma nii palju enam ikka alla ei võta et need teksad jalga läheks, siis jätsin need (ja mõned teised riided) kilekotiga kusagile Kathmandu tänavale prügikogumispaika.
Nüüd Eestis olen ma törts kaalu kaotanud ja mitte-väga-ammu mõtlesin väikese kahetsusega oma uhiuutele minemavisatud teksadele. Et praegu oleks just selliseid vaja..!
Kuni siis ühel päeval maal oma riidekappi sobrasime ja ma needsamad teksad sealt leidsin!!

Ma peaaegu tõemeeli usun, et ma päriselt ka jätsin need teksad Kathmandusse, aga - kuuldes minu 'kutset' - järgnesid nad mulle Eestisse! :))

India

Kuna täna on minu (sellekordse) Indias olemise viimane päev, siis on üsna paslik teha kokkuvõte siinkogetud muljetest ja elamustest. (ja lugejaskonna tungival soovil teen seda veelkord kodukeeles ;)
Esimene mõte (kahjuks küll lõpmatuseni äraleierdatud) - aga mida ka mina ei saa mitte kuidagi mainimata jätta - ja mida ma eneses tegelikult kõige enam kannan - on, et India on kontrastide maa. Absoluutselt igas mõttes. Näiteks juba tänaval korraks ringi vaadates ja selle tohutu räpasuse kõrval peaaegu et neoonvärvides sari'sid naistel seljas nähes - lihtsalt ei oska muud teha kui ainult imestunult kulme kergitada ja mõelda, et kust küll need kirkad värvid pärid on, kui kõikjal laotub vaid tolm ja mustus?! Kuidas saab olla nii palju värve keset sellist hallust? Aga saab. See on üks hämmastavamaid ja tugevamaid elamusi, mida ma olen kogenud siin ringi vaadates. Panin osa pilte ka Facebook'i albumisse - sealt saab juurde vaadata huvitavamaid hetki! :) Aga järgnevalt siis mõned muljetavaldavamad seigad ja tähelepanekud.

Inimesed on minusuguse põhjamaalasest sotsiaalhälviku jaoks liiga pealetükkivad. Indialased ise nimetavad seda külalislahkuseks ja sõbralikkuseks - ja ju see siis nii on. Aga mina lihtsalt ei oska tänaval kõigile rõõmsalt silma vaadata ja naeratada ja noogutada ja tere öelda ja seletada, mis mu nimi on ja kust maalt ma tulen ja kus ma Indias käinud olen ja kuidas mulle meeldib. Ma ei jõua - ja ei tahagi. Ja pealekauba - ega nad niikuinii ju mu nimest aru ei saa ja niikuinii seda meelde ei jäta ja niikuinii eriti ei huvitugi. Kuna ma aga oma suhtlusressursse väga valvsalt jälgin, siis ma lihtsalt ei saa endale lubada sellise eesmärgitu loba peale aja raiskamist. Ma suudan umbes kolme inimese suhtes sõbralik olla. Siis mu kannatus katkeb! :) Teiselt poolt muidugi - tänu mu sotsiaalselt võimekamatele sõpradele õnnestus käia kohalikus peres külas - mis oli vaieldamatult üks India reisi kõrghetkedest; ning leida veel paar-kolm toredat inimest, kellele silma vaadata ja maailma asju arutada. Niiet jah - ma muidugi põen, et ma tegusam ei ole, ja eks ma võibolla võtan kunagi plaani arenenda. Aga praeguseni on õnnestunud osavalt ära kasutada endast võimekamaid inimesi - ja sestap pole väga tungivat vajadust olnud, eks! ;)

Toitudest ma olen vist suhtkoht kõik ära kirjutanud, sest väljaspool kooli olukord oluliselt ei erine - toidud on väga vürtsised ja enamasti tugeva koriandri sisaldusega. Lihatoodetest on saadaval ainult lamba- ja kanakondid. Ja üldiselt - kui ükspäev õnnestus elusaid kanu näha - siis oli aru saada, et ega seal palju rohkem liha ei olegi kanal, kui meile taldrikule jõudis. Nii väikesed ja kondised olid nad. Euroopasse pole sealt ikka midagi saata - nagu ma esialgu mõelda julgesin! :) Piimatooteid on ka väga piiratud koguses, kuna ilmselt lehmad on väga näljased ja pole nõus eriti palju piima välja käima! ;) Piim, hapupiima moodi ollus ja selline keemia maitsega sulatatud juust on kolm põhilist esindajat. Hapupiima moodi valget ollust (mida ma "valgeks õuduseks" nimetasin) hakkasin ma lõpuks pragmaatilistest kaalutlustest lähtuvalt igal söögikorral vägisi neelama - sest see on seedimisele hea. Leib - ciabatti - oli täiesti hukatustlik, sest see maitses hea, aga oli ilmäraütlemata rasvane. Oma kaaluprobleemide juures ma hetkel ei peatu pikemalt, aga tõepoolest - kuna ilmselt on teatud ainete puudus organismis, siis on kõht koguaeg veidi õõnes ja tahaks koguaeg süüa. Aga eks tuleb ühel vabamal momendil Interneti avarusi veidi kasutada ja taimetoidu dieedist lugeda pisut. Et milliste viljadega milliste vitamiinide vajadused saab ära katta.

Liiklus pakkus ka huvitavat mõtte- ja vaatlusainet - sestap paar rida sellestki. Nagu millalgi eelpool mainitud - on Indias parempoolne liiklus ja (ilma igasuguse liialduseta öeldes) absoluutselt täiesti organiseerimatu. Parempoolsus on ka kaheldavad väärtusega, sest aeg-ajalt (tegelikult päris tihti) võis kohata sõidukeid (ühel ja samal real) mõlemas(!) suunas liikumas. Valgusfoore on iga linna peale umbes kaks tükki ja need olid ilmselt Euroopa toetusfondist saadud raha eest vägisi tänavale paigutatud. Oma ootuspärast funktsiooni nad ei täida. Sama kehtib liiklusmärkide, sebrade jm. kohta. Inimesed lihtsalt kulgevad oma sõidukitega mööda tänavaid oma parema äranägemise järgi. Kiirused on samas väga madalad (20-40 km/h) - sestap õnnetusi tundub suhteliselt vähe juhtuvat. Silma ei jäänud igatahes ühtegi. Signaalitamine oli neil päris huvitav tegevus - täiesti lakkamatu ja erinevaid sõnumeid kandev: a la "mina tulen ristmikule", "mina lähen paremalt mööda", "mina lähen vasakult mööda", "mina tahan essa olla", "mina siin", "oh-kui-lahe-valge-naine", "vaata-mina-sõidan" jne.. No saate aru eks. Samas - kui (meie) suur buss keset tänavat ennast kõigile ette keeras, siis jäid kõik kannatlikult seisma ja lihtsalt ootasid. Sellist tigedat (nt. Eestile omast mis-asja-sa-endast-mõtled-ja-kao-mu-teelt-nii-kiiresti-kui-saad) signaalitamist ei olnud.

Et elu liiga ilus ei paistaks, siis virisen ka natuke - asjadest, mis (alguses rohkem, hiljem vähem) häirisid. Kõige hullem muidugi see räpasus. Mitte ainult ühika vannitoas, vaid ka näiteks sööklas, tänavatel, tee ääres, looduses ja mujal. Plastpudelid, kilekotid ja kõikvõimalik muu praht vedelemas igas võimalikus kohas oli ikka minusuguse loodusesõbra jaoks valus vaatepilt. Ja näha, kuidas igaüks täie enesestmõistetavusega kõik üleliigse käest maha poetab, oli esialgu täiesti vastuvõetamatu. Hiljem muidugi veensid mu "sõbrad" mind, et banaanikoore puu alla viskamine ei ole surmapatt - ja nii ma allakäiguteele asusin! :) Samas tuleb tunnistada, et see oli ka mu kõige koledam tegu. Plastpudelid jm. taoline läks ikka eranditeta prügikasti. Ja ma loodan, et ma suutsin panustada..
Kohatine India tegelaste "oh-meil-on-kõik-nii-tore-ja-oh-me-oleme-nii-tegijad" suhtumine oli teine asi, mis tihtilugu meelehärmi valmistas. Muudkui vahtida seda fassaadi, mille taga ei paistnud õieti midagi olevat. Lisaks veel igasuguste erandite ja teisitimõtlejate välistamine ja mahasurumine: "Ei-ei - kõik peavad ühtemoodi mõtlema, tegema ja olema! Kuidas teie (lollikesed) siis nüüd midagi teisiti tahate teha?!". Jube. Aga me mässasime aeg-ajalt oma lõbuks - ja saavutasime väikeseid võite suure hinnaga! Ja saime muidugi naerda kogu raha eest! :)
Kolmandaks muidugi see - kust-sa-tuled, mis-su-nimi-on, hey-do-you-need-rikcha, give-me-ten-rupees jne.. tähelepanu, mis jälitas lakkamatult ja ei saanud aru ei ignoreerimisest ega ka resoluutsest "ei"-vastusest. Aga see on ilmselt pigem minu isikus ja sotsiaalses võimekuses kinni. Mõni ikka tegutses kadestamisväärse kergusega kirjeldatud olukordades!

Aga kokkuvõttes muidugi praegu - kuus nädalat hiljem - ma naeran oma "oh-kui-jube-oh-ma-tahan-kohe-koju" mõtete üle ja ei jõua ära imestada, mille kõigega inimene on võimeline harjuma ja kuidas vastavalt olukordadele ajapikku tema paradigmad muutuvad; ja kuidas elul võib nii uskumatult palju pakkuda olla ja kuidas ainult vähestel see privileeg on - seda kõike kogeda. Sest lisaks üleüldistele huvitavatele India muljetele on suurem osa minu ülevatest emotsioonidest ja elamustest seotud ju minu kursusekaaslastega, kes eranditult kõik olid superlahedad inimesed ja tänu kellele juhtus ikka väga unustamatuid asju. Aga sellel teemal ma praegu pikemalt ei peatu. Võibolla kunagi hiljem.. Igatahes on minu maailma tekkinud juurde (vähemalt) sellised riigid nagu Filipiinid, Indoneesia, Lõuna-Aafrika, Mosambiik, Venetsueela, Venemaa, Süüria ja Türgi - kus ootavad ees SÕBRAD oma avatud uste ja südametega. Veelgi enam - selle lühikese aja jooksul õnnestus mul leida isegi üks uus hingesugulane - inimene, kellele lihtsalt vaatad otsa ja tead, mida ta mõtleb ja tunneb (ja vastupidi) - inimene, kellel võid käest kinni võtta ja kasvõi maailma lõppu minna (ja ärge nüüd valesti aru saage => mitte abielluda ja lapsi saada, vaid justnimelt ja ainult maailma lõppu minna). Aga ma ei saa sellest praegu rohkem kirjutada - mul tekkivad külmavärinad, kui ma üritan sellele kõigele reaalselt mõelda ja neid hetki ja tundeid sõnadesse panna!

Homme hommikul kell 6:25 stardib lennuk Delhi ja sealt edasi Kathmandu suunas. Selleks korraks jätan Indiaga hüvasti!

Kiri koju

Pärast meie India-tuuri on kuidagi täielik pingelangus. (Isegi inglise keeles ei viitsi kirjutada - nagu näete. Aga no pole ka midagi väga olulist maailmale öelda, eks.) Ja on kuulda olnud, et mõned lugejad ei saa inglise keelest hästi aru ja üritavad siin elektrooniliste vahenditega mu juttu tõlkida - kuid mitte eriti edukalt! ;) Seega siis vahelduseks kodukeelne kiri - kodustele lugemiseks.

Eilsed ja tänased loengud on kuidagi uskumatult igavad olnud - ja kõik mõtlevad ainult kojuminekule ja söökidele, mida kodus süüa saab. Isegi mina. Pilet ju on. Ja tahaks õudsalt valget vannituba, pesumasinat, must leiba ja kohukest. Ja oma inimesi näha ja neile silma vaadata. Aga no ma tean, et see on mingi väsimusest tingitud ajutine halahoog - ja läheb üle. Elu on tegelikult nii põnev, nii lahe, nii huvitav ja nii .. super lihtsalt! Ma tahan veel. Ma olen sõltuvuses. Ma ei kujuta tegelikult enam hästi ette argipäeva ja rutiini. (Ja talve. Ja majanduslangust.)

Minu lähitulevikust niipalju, et enamus plaane, mis kodus tehtud said, on praeguseks vastu taevast lennanud - ja millegipärast on mul tunne, et üllatusi on veelgi varuks! :) Teiselt poolt on muidugi imekiiresti tekkinud uued ideed ja võimalused. Niiet ma väga ei pabista. Pigem olen põnevil, et kuidas siis ikkagi asjad edasi kujunevad ja mis juhtuma hakkab. Senised kuus nädalat olen ju tegelikult elanud vati sees - kõik on ette-taha ära organiseeritud ja tuuakse kandikul kätte. Laupäeval aga lendan Kathmandusse - ja seda juba omal käel. Ja kuigi olin alguses kokku leppinud paari teise eestlasega matka Mt. Everesti baaslaagrisse, siis see variant kukkus ära ja hetkel on sihiks Annapurna ringil jalutada paar nädalat. Seda on turvaline ka üksinda teha. Ja üks Nepaalist pärit tegelane soovitas soojalt. Ühtlasi töötab seesama tegelane rahvusvahelise NGO (non-governmental organisation) juures ja sain temaga jutu peale. Niisiis on väike lootus alates märtsist tööle saada. Tööle selles mõttes, et on koht kuhu hommikul minna ja (loodetavasti ka) ülesanded, mis vajavad täitmist! :) Aga raha ma ei saa. Tasuta öömaja ja sööki ka mitte. Ehk et pisut kehva variant, sest väga kaua ju niimoodi vastu ei pea. Aga kogemust on vaja - ja olen endaga kokku leppinud, et olgu see siis investeering / kooliraha esialgu. Ja tõtt-öelda on mul kuue nädala jooksul kulunud umbes 1500 krooni - niiet väga hull olukord veel esialgu ei ole - palun ärge muretsege! :)
Hiljuti võttis ka UNV (united nations volunteer organisation) minuga ühendust ja küsis, kas ma olen saadaval arvutiõpetaja tööks East Timuris (eheh, enne nõusoleku andmist muidugi väike google'dus, et kes see Timur on - aga ülla-ülla - päriselt ka on selline riik olemas ;) Aga no see on esialgu lahtine, kuna tuleb läbida tavapärane töölekandideerimise protsess ja ma ei ole ainuke jne.. No nagu ikka. Kogemust vabatahtlikuna mul ju ka ei ole. Samas see variant oleks muidugi eelistatum küll, kuna oleks nö. "kõigi mugavustega": lennud, söök ja öömaja makstaks kinni, tervisekindlustus tehtaks ka ning lisaks väikene taskuraha. Pluss lootus ennast UN ridadega siduda pikemaks ajaks. Aga - nagu juba öeldud - eks vaatame, mis mulle üllatus(t)eks ette valmistatud on! :)

Mu viimased päevad siin koolis mööduvad ilmselt väga segaste tunnete saatel - sestap ma ei ole kindel, et mul palju inspiratsiooni kirjutamiseks jagub - aga eks näis.. Praegu on küll kõik segamini - kurbus toredatest inimestest lahkumineku pärast, ebakindlus juba harjumuspäraseks muutunud elu järjekordsest lõppemisest, aga samas ka põnevilolek tulevate sündmuste ootuses - ja see muutub üha intensiivsemaks, mida lähemale jõuab kooli lõpp..

Aga päike paistab siin - iga päev! :)
Ja - nagu ütlevad klassikud - vsjo budet horosho! :)

Kallistan kõiki!

Mt. Abu

Today we started our ride at 6:00 AM - to get a little more used to the motorcycles, left-hand traffic and first of all - to avoid photo-sessions.
First destination was Guru Shikhar again - this time for seeing the sunrise.

Me and my baby ;)

Lunch break

When you have found yourself - being alone is a privilege, not a punishment. (D.Viscot)

Is it really so? Or is it just my cheap excuse - to escape and avoid the common social responsibilities, applied to everyone?

Today we reached Mt. Abu - tiny "hill-station" - in Rajastan.
As it was so peaceful and small town - and the motorcycle rental was basically for free (Rs. 200 / 24 hrs) - my dream came true and we rented motorcycles. The first evening we drove up to Guru Shikhar - Mt. Abu’s highest mountain peak, 1722m above sea level - to watch the sunset.

During sunset-watching we also had to go through photo-session with group of Indians! :))

Jodhpur

The most remarkable sightseeing spot today was the Mehrangarh Fort - which is one of the largest forts in India. The fort is situated 122m above the city, and is enclosed by imposing thick walls. Inside its territorial boundaries, there are several palaces, which are known for their intricate carvings and sprawling courtyards. (source: Wikipedia)



Admirable Indian family - providing local music to enjoy - instead of just begging money. (and all I ever will contribute to Indian street people, was the money I give to them)

Most of today we spent again in the bus - driving direction Jodhpur - so nothing much to tell about how I read, slept, ate, read, listened music, read, slept, listened music, went to toilet, slept, read, etc..

We had stop in one tiny café at the road. This is the kitchen - where the bread (ciabatti) is prepared.

Today we started the journey back to Ahmedabad - so, our trip is approaching to an end.
After the whole day driving we reached Jaipur in the evening and I went out for a walk again alone - to get dinner and some fruits. And it really can not be compared with Agra - it was so peaceful on the street! I had to say "Hello" only to four persons and "No" only to three rikcha-men! :)) I was almost disappointed, that I got so few attention! ;) And then I remembered meeting two Italians in open market of Ahmedabad shortly after arriving in India - and their words "oh, Ahmedabad is so nice peaceful place". At that time I couldn't understand how such madhouse can be called peaceful, but now I really understand what they meant - even I find now Ahmedabad peaceful - after the trip to Agra. :)

One month has passed like a dream :)

Taj Mahal day

5:30 AM(!) waking up
6:00 starting direction Taj Mahal
6:25 reaching the ticket counter
7:15 getting the first view
(and some time later we were the first(!) guests entering the main building! And considering the enormous crowd usually hangs around and in Taj Mahal - I think, it is worth mentioning)

Taj Mahal at sunrise

Fog coming up from the river

Sunrise

Must-do photo - even I couldn't overcome my vanity! ;)
(plus - pay attention to my "Indian friends" who are participating on the photo ;)

Today afternoon we arrived in Agra - Taj Mahal city.
Money-asking-people and other "entrepreneurs" amount is reaching the sky already, and today I managed to come up with the trick, which helps to get rid of at least some of them - it's starting to beg money from them repeating "Give me ten rupees, give me ten rupees" and making this particular characteristic gesture they do. It was successful at least for 50% of cases! (beginners luck maybe ;)

Today's site-seeing promised to get "too exiting" for us - so we decided to do something on our own and escaped already after first stop. Monkey Temple was the first target. First fun we had catching the public bus, trying to explain to co-passengers where we want to go and getting from them at least some information. All we got was interested/surprised looks and smiles. What can I say - welcome to India!! :)) But we reached wished destination and saw a lot of monkeys and also some temples. At the entrance special "monkey-bananas" are sold (of course) and tourists can buy them and give to monkeys. As we were also tourists - we obviously bought some monkey-bananas - ate them by ourselves and gave the rest to the monkeys!

1 million rupees question - what is on the photo below? You see?
(I have seen this insect only in the zoo, but here it is walking in freedom(!) and fortunately I was able to notice it, before stepping on it)

Urban-sunset in Jaipur

But everything described above is peace of cake, compared to what happened later in the evening. My socially more developed friend got to know one local guy (Rama) the day before and Rama invited him to join 6th birthday party of his daughter. As odd as the invitation was (for us - Europeans) - we decided to take the chance. The party started at Rama's office, with his co-workers, bottle of rum and discussions about life. After some time (when I had lost hope to get to birthday of Rama's daughter at all), we were divided to motorbikes of locals and the ride to Rama's place began. When waving to my friend "See you later", then of course the joke "what see you?" had to be made by "my motor-cycler"! ;)) But without a doubt we arrived at Rama's place and were very very welcome. One young couple from France (both teachers and living here already two years / six months) was also participating - also friends of Rama. So - we were not so hyper-cyper-special guests after all! ;) First we had another bottle of rum with some snacks and continuous conversation about everything and nothing - only (Indian) men, and two women - me and the French girl. The door was locked and it seemed to be a Very Important Room for Very Important Guests. I don't know.. maybe it is only my interpretation. But seemed that in other rooms other parallel parties were going on - for women, for children, for other men, for older people, etc. After drinking another bottle(s) of rum we were invited to "table". The carpet strips were laid on courtyard's stone floor and there we were invited to sit down (together with only same company we had been so far). Shortly after having a seat, all the food and drinks were provided and everything else we could wish for. The service was very fast and incredibly generous - so I felt myself like a very-very special guest. Also the food tasted so much different and so much better! :) As a sign of respect and friendship the Indians provided some special sweets from their own hands. Written on black and white now - it sounds rather plain, but I'm telling you - it is not possible to describe the excitement and impressions of this night! I could hardly breath! It was a very extraordinary experience and I must admit that it was complete opposite of everything, what I have experienced in India so far. And when my thoughts were full of complaints and critics about India until now, then today I changed my opinions radically. What can I say - this is not something what it would be possible to find out reading Lonely Planet and going to given direction following map.

Entrepreneurship development course - as we are taking - obligates us also to visit local small enterprises and industries. Today we visited Jaipur Rugs Company.
I like very much their vision: "We look upon business not merely as a source of income or profit, but as a way of life, as a medium for putting our talents to good use, while at the same time affording us an opportunity to be of service to the community. Profits will follow. Let us remember that profit is not just a set of figures - but of values."
And although my idealism was belittled by one cynic, I want to believe that it's true (like I also believe in Fair Trade).

After 10 hrs ride we arrived in Jaipur - the Pink City.
I made a small self-test again and went out for a walk - alone! ;) The first impression - as usual - was quite shocking. The amount of money-asking people has increased tremendously and they are also more insolent (yes, I know the word "beggar", but I wouldn't use it describing these people. Beggar is supposed to be sick or very poor or somehow else in extraordinary bad condition, but these people look normal in given circumstances and could go to work (and children to school), I believe). I use to ignore such people, and they leave eventually - but some are very consistent and other "methods" have to be used. Especially disgusting are the small children, who start crabbing the clothes to gain the attention etc. Today I couldn't help it and even raised my voice in order to get rid of one, who kept following me. Grr.. I have a lot of work to do with my tolerance..

And day by day it becomes more clear to me, that privacy and peace are precious privileges provided to very small part of the world's population (and lucky me - I'm in the club).

FYI - Udaipur is the most romantic city not only in India, but in the whole Asia. Good that we got to know it before leaving - otherwise we would have missed all the fun! ;)

Not that the photo below is very romantic or smth, but the colors are just perfect!!
(romantic part is, that the photo was taken while climbing up to one tiny hill - to watch the sunset - again)

And when yesterday we were sitting in the middle of the street eating our dinner almost with the hands, then next evening (today) it is more than appropriate to sit down at 5* hotel's café and have a "rich-people's-life" sunset coffee and cookies there (costing the whole week's budget ;)

We also visited one nice park today - Sahelion-ki-Bari (Garden of the maids of honor), which is a small ornamental garden made for Princess and Queen. The garden is famous for its lush green lawns, marble art and fountains. The fountains at Saheliyon Ki Bari give a marvelous feeling of rain without monsoon. The technique of operating the fountains is energy conserving and oriented upon the gravitational force principle. Saheliyon Ki Bari is one the most beautiful gardens and a major tourist destination in Udaipur. (source: Internet)

sarjast - "erateated"

sirm vaata, ma ostsin Sulle kiva! :)
(ühe sinise ma ilmselt võtan omale, aga ülejäänud on Sinu ;)