Nepal

The worse moments of Nepal:

• Lack of electricity - well, it was romantic in the beginning to have the candles etc., but finally it got very frustrating. The worse part was, that this electricity table was not 100% matching always, and the times were often changed - so it was basically impossible to predict, when I will be able to recharge the battery of my laptop again. (Only at 4 AM the electricity was almost always there - very necessary, isn't it?!)
• Lack of water - specially on the last weeks, when it got more critical due to the dry season. Trust me, it's getting quite bad, when it's not possible to take shower, to make laundry or to flush the toilet whenever you need to.. But here I have to mention, that the lack of water is not a problem everywhere in Nepal / Kathmandu. There are areas, where the lack of water is not a problem.
• Spiting - it's even disgusting to write about it, but imagine that all people (incl. women and children) spiting whereever they are and whatever they do. And made also these "beautiful" sounds together with it. Disgusting!!! It really made me sick. Most frustrating moments were, when I was walking on the street and looking - oh-kind-of-nice-looking-guy-is-coming-towards-me and then he just opened his mouth and put a huge spit on the street just in front of me! Disgusting-disgusting-disgusting!!!
• Eating with hands - with all the respect to cultural differences - I couldn't watch it for more than one second (especially, when I ate at the same time too. ;)
• Attitude towards white people - white people are treated like aliens (this endless staring and these endless hellous) and/or like moneybags ("give me ten rupees", "give me food", "come to my shop" etc.). And last but not least of course - my biggest favorites: "which country?" and "do you want to go trekking?"

The best moments of Nepal:

• Taking bus - I wrote one story in Estonian - it was soo romantic somehow..! :)
• Family stuff - family is the most important in Nepal. Families are usually big and all members support each other. Family is not only father, mother, children - but also sisters, brothers, aunts, uncles, cousins, etc.. Every day the family members visit each other and often they do things together. In most of Nepalese families there are at least two children and they are always together with their parents and get as much love as they want.
• Living with the local family - and getting to see the local culture and lifestyle so closely. (Now - some time later - even this endless rice-offering seems so cute!)
• Cheap fruits - I bought and ate as much as I could. (On the last days really sweet and juicy mangoes appeared on the market - these I will miss the most.)
• Sun and warmth - I guess, only the nordic people understand, what I mean with that.. ;)

life is (must be) good :)

No. No. No.
After all what I've been going through within last four months - I will not spend my final night sleeping at Delhi airport!
I deserve a better life! ;)
So - Radisson it is.
They're there for me.
With free airport shuttle, swimming pool and spa (not to mention electricity, water and WiFi ;)

Ouch..! :)

I was kind of expecting it! I saw it coming! But I was not expecting it to be soo painful! :))
I was doing small shopping yesterday in Thamel and - my main interest were the necklaces, as usual. I stepped into kind of Tibetan handicraft shop, where really nice ones were hanging. The shop-keeper came to me and started to show me different ones and telling how old and unique these are. I checked some of them and indeed - they looked different from those I have seen so far and so I almost believed the guy.
He named the price for the necklace I chose - and it was 4500 NRs.
- :O:O:O That is way too much.
- Ok, what can you give me?
- My highest price would be around 2000 NRs.
- No-no - it is soo unique and soo old etc.. - I can give it with 4000 NRs.
- No-no - you don't understand - my final price is 2000 NRs. - I don't want to spend more and that's all.
- Ok, I give you with 2000 NRs. - you're my first customer today and I give you very special price.
Well.. I was a little suspicious (honestly!! :) - but I kind of liked the necklace as well, so I decided to buy it. For 2000 NRs. I didn't feel quite good about the purchase, but I tried to convince myself that 30$ was not so bad.
But today I saw on the street one woman - selling exactly the same looking necklace. She said, the price is 700 NRs. When one local asked about the original price, it was 150 NRs.!!! :)) And the woman agreed, that she would give it to me for 200 NRs.
I knew, I get cheated, whatever I buy - but I couldn't expect it to be so painful! :))
I even don't know currently, whether I should go to the shop and get my money back (lesson for the shop-keeper!) or whether I should keep the necklace as a "trophy" for my naivety! :) Because the necklace is nice.. And I believe - loosing 2000 NRs. will not kill me. Let's see..

Söögijutud Skype's

õde: ma korraks läksin tõin endale paar shashlõki tükki
mina: no kurat
mina: kas Sa pead seda siis nii otse ütlema
õde: no selge tõin tiba riisi endale ! Sobib ! :))
õde: selline vastik pudrune valge riis
mina: :))
mina: hulga parem
mina: kohe läks söögiisu ära

Väikesed (suured) rõõmud

Näete mis mul on, jah?
Näete, jah?!
:)

(ja ma igaks juhuks märgin, et ei - ma ei ole veel koju jõudnud, viibin endiselt Kathmandus. Kuulan Olav Ehala Kodulaulu ja sirutan käe veel ühe viilu järele)
(sent by H., delivered by K. - tähhh!!! :)
...
(lisaks sellele sain ma päev otsa eesti keeles kädistada! :)

Happy Mother's Day!

Today is mother's day in Nepal.
Below tiny friendly comics about (and for) my Nepali mother! ;)
Greetings!

When I express myself in most polite way, and leave out all the ugly details - then I have just finished one of those one week long, non-voluntary (and extremely inconvenient) weight-loss sessions.
The results are delightful, though.
But I'm still recovering from the means.

Ma omaarust nagu ei ole mingi vingukas, aga krt - viimasel ajal on küll üks häda teise otsa. Pärast nädalast palavikku läks mul kahe päeva eest kõht lahti ning täna hommikul lisandus veider sügelev lööve üle kogu keha. Ma muutusin igatahes murelikuks ja läksin lõpuks nuttes isa juurde. Lugesin talle oma hädad kõik ette ja teatasin, et ilmselt on aeg arsti poole pöörduda. Kui ma väljendasin oma muret arstide keeleoskuse kohta lubas isa, et on olemas mingid spets välkamaalaste arstid, kes midagi tönkavad. No näis.. Täna õhtuks anti mulle igatahes mingi Nepaali farmaatsiasaavutus alla neelata - ja ma mõtlesin ahastuses, et pust pudet mne huzhe tõesti.
Õnneks sain ma oma peret rõõmustada teatega, et ma tahan õhtul riisi süüa. (Õde arvas, et see on kõhule hea.) Vaatamata murelikule ilmele läigatas pereisa silmis siiras rõõm, kui ma mainisin, et: "Tonight I want to have thore bhat (little rice)." Ta muheles suts ja ütles siis rahulolevalt, et: "Small rice is the best."

Struggling on lowest level of Maslow' pyramid:

• I want to be healthy again
• I want to eat (normal food)
• I want to have shower
• I want to wash my clothes

(so - no inspiration to write..)

scary-scary

Here in Nepal I have had quite often fever and weakness and other problems with health. And first two times it was ok - because I thought the climate is different and I'm only getting used to the food etc. But as it is repeating now almost once a week, I began to be quite worried. I have always (almost) perfect health at home. And today I shared my concern with one of my co-worker, who indicated that the problem might be connected to water and food I consume. He listed things, that I should avoid (and explained also, why).
First of all the water from the tap of course. And I have done that. I have strictly been drinking only filtered+boiled water or mineral water. But actually I have been washing my mangoes and apples and tomatoes with the water from the tap - and this might be one of the problems..
Secondly he mentioned tomatoes, cucumbers and carrots.(!!!) I love to eat fresh tomatoes and carrots here! Specially in the morning - after the ugly oily potato-bean-curry-mix. But the guy told, that for growing the carrots (and tomatoes) - enormous amounts of chemical fertilizers is used. But even worse - for watering - the water from sewage system is used(!!). The same water you can see on the "waterfall" photo!! Imagine?! I can't.. My fever just got higher, when finding out..
So - now I literally pray, that I have got cold - and the reason of my fever is not kind of chemical or .. grrr .. I really don't want to know ..
Anyway - starting today I have two joys less: I don't eat fresh tomatoes and I don't eat fresh carrots.
And I can't wait to get home, where I can have food with relative good quality.
And I don't even want to start imagining, how many millions of people don't have ANY choice about the quality of food.. They just have to eat, what is available.. :(

Täna - kui enamus pererahvast (eesotsas emaga) oli kodunt ära läinud - hiilisin kööki ja keetsin endale salaja makarone.
(oikuidasmullemeeldibhiilida)
(Ja selgituseks niipalju, et makaron on siin rikkurite toit - üks pakk tavalist penne pastat maksab umbes sama suurusjärk, kui Eestis maksaks 100 krooni. Kuid see pole ilmselt peapõhjus, miks pastat ei sööda. Peapõhjus on otseloomulikult see, et pasta POLE RIIS!! Kui te saate aru, mida ma mõtlen..)

Now I know, how it feels to be discriminated because of the skin color.
Because of my white skin here in Nepal, I:

• have to pay at least double price for almost all the goods and services (except supermarkets, where the prices are double as well, but at least fixed equally for everyone)
• seem to be in constant need of taxi, hotel, guide, trekking tour, tiger balm, small violin, etc.
• seem to be wishing to give all my money to anyone, who asks
• get greeted in all possible places (ok, I can accept greetings on the streets and shops, but another day complete strangers greeted me from neighboring house, while I was hanging my laundry!! How sick is that!?)
• am not allowed to do the dishes (here I'm not sure about the reason..)

and Happy New Year - 2066

My two shy attempts to communicate with the surrounding world ended up with

• Two marriage proposals (after 10 minutes conversation!!) and continuous "i-love-you-i-kiss-you-i-miss-you" SMS-es. (Not to mention the amount of phone-calls, which I just don't answer.)
  and
• A lot of tears, when going (with great hopes) to meet another new friend at agreed time and after 45 minutes of waiting getting to know that he will be "a little" late and afterwards getting blamed for everything that I did (or didn't) do.

(So .. I think .. I will choose (once more) the Great Solitude ..)

Nepal vs. India - joke

In Nepal - there is no power.
In India - there is 24 hr power, but no toilet and no shower.
(joke by Indians in Nepal ;)

Kathmandu - vol.2

This is how Kathmandu also looks like! :)
I was having a little walk by the "river".

Cow (searching for food)

Life at the river

Waterfall!! :)

My dear (only-English-understanding) friends!
Sorry for writing so much stories in Estonian lately - I feel a little, that I'm letting you down.. But it's just, that most of the stories/feelings/impressions are so much connected to my cultural and personal background, that if I would write same stories in English - the texts would be ten times longer, because of the long explanations in between, why I think or say or feel the way I do. Plus - I have this strongly sarcastic way of expressing myself (as some of you might know! ;) and somehow I am afraid to provide it for reading to the whole world! I'm afraid to get misinterpreted by the people, who don't know me so well. So - it is more meant for my family and Estonian friends anyway - and they all do understand Estonian better.
So - this is my little explanation and sorry to you! :)
But lets get to the point! - I'm doing more or less fine. I was visiting "my father's" parents in remote village couple of days ago - and got experience of real Nepalese culture. Now I am back in Kathmandu again and must admit, that I really enjoy civilization! :) My everyday life is as usual: I go to the office from Sunday to Friday and try to accomplish at least something - in this slow-motion tempo! ;) It is really a very big lesson for me - to learn to wait and to be patient. In my "previous life" I was so much used to get everything ASAP and at the moment I had decided. Now there are other people deciding, when things will be done and I just have to adapt myself - and wait. Because of (or thanks to?) that I have enormous amounts of time to look around, feel and think. Yes-yes - sometimes I wish I hadn't! :) But if it is like this, then it is - and I have to believe, that it is good for some reason. We have to live in current moment - and accept it as it is.
Many people ask me, how I like Nepal - but I even don't know what to say.. I like Nepal very much, but not so much because of what is surrounding me - but because of what is going on inside of me. I think - I have written this thought to one of my friends already, but I will repeat it once more: Nepal will always have a very special place in my heart. It is My Time, My Growing, My Learning here.. But still - to be honest - I'm getting a little tired of this slow-motion, endless thinking and .. being alone. And although I planned to visit many more countries - I don't feel like continuing my travels right now. Without being able to share my experiences and thoughts, without being able to hold someone's hand - it is just so damn lonely! I want to have someone around. So - I think, I will return home to my family. You might not believe it, but I really prefer timber splitting at my grandparents' house rather than going to Maldives! And no - I will not regret it one day - as I just don't have the habit of regretting any of my decisions in life.
I will have a little summer vacation at home - and then maybe - after some time - I feel the urge to fly again! :)
I miss you all very much - and I thank you for your letters and messages and small notes you send to me! I smile always, when reading them - and thinking back about times, I have spent with you! :)

Nüüdseks olen niisiis ühe täis kuu (1.-31.märts) tavalist Nepaali elu elanud ja saan teha väikse kokkuvõtte kuludest - võrdluseks Eesti elule. Märtsi kõik kulud kokku on - ei rohkem ega vähem kui - umbes 3000 EEK-i! Eesti mõistes muidugi müstiliselt väike summa! Nepaali mõistes ilmselt müstiliselt suur! :)) Ehk et ma olen ikka täiega laristanud: kallites interneti kohvikutes istunud, pesu pesulasse viinud, supermarketis välkamaa sööke shopanud jne. Lahti kirjutatuna jagunevad mu ligikaudsed kulutused järgmiselt:

• 400 EEK-i - toa üür (sisaldab vee, elektri jm. kulutusi)
• 600 EEK-i - söögiraha perele (mille eest ma saaks teoreetiliselt igal hommikul ja igal õhtul riisi endale keresse kärutada nii palju kui kulub)
• 50 EEK-i - bussisõit kontorisse ja koju
• 50 EEK-i - pesupesemine
  
• 250 EEK-i - interneti kasutamine
• 600 EEK-i - väljas söömine (lõuna ajal ja vahel õhtuti seal tasuta WiFi-ga kohvikus)
• 800 EEK-i - supermarketist ostetud välkamaa toit jm. eluks vajalik (nt. überkallid shokolaadid)
• 100 EEK-i - puuviljad (enamasti banaanid )
• 150 EEK-i - ühe kuulsa Manakamana templi külastus (mis kohalikele maksab 50 EEK-i ja turistidele siis muidugi ikka kolm korda rohkem)

(P.S. Need numbrid ei ole nali - vaatamata sellele, et on 1.aprill! :)

(Tasuta) dzhungli safari

Ükspäev arutasin õega, et peaks ennast käsile võtma ja mingit turistivärki ka tegema - ja näiteks dzhungli safarile minema. Kurtsin, et ikka ilgelt kallis, mõtlen veel jne.. Noh - pole probleemi - sain oma safari tasuta kätte! :) Nimelt viidi mind vanavanemate (pereisa vanemate) juurde maale.
Esimene safari etapp algas siis, kui me pärast kolmetunnist bussisõitu asfalt-teelt ära keerasime ja meid mugavast mikro-bussist kohaliku (seest ja väljast üleni tolmuse-mudase) jeep'i peale tõsteti. Ja siis me sõitsime sellega ikka IGALT poolt läbi - küll jõgedest, küll mudaloikudest, küll muudest mülgastest. Ja kui jubedamad mülkad läbitud said, hakkas veel põnevam osa - ülikitsast mudasest serpentiinist üles rallimine, nii et üks pool autost koguaeg kuristiku ääre peal kõlkus. Juhil oli muidugi minu hirmunud pilku nähes väga lõbus. Ta ilmselt pingutas veel topelt, et sõitu huvitavamaks teha.
Ja kui lõpuks kohale jõudsime siis selgus muidugi, et järgmise safari-etapi peategelane olen mina. Ega ma väga imestunud muidugi ei olnud - arvata ju oli, et ma olen jälle kõige kuulsam. Kogu küla rahvas jooksis kokku mind vaatama: kuidas ma söön, kuidas ma pead sügan, kuidas ma nina nokin, kuidas ma ringutan, kuidas ma pead pööran, kuidas ma lusika kätte võtan, kuidas ma teed joon, kuidas ma jalgu sirutan, kuidas ma saapad jalast ära võtan, kuidas ma plätud jalga panen jne.. - saate aru, eks. Ükskõik kuhu ma pikemaks peatuma või istuma jäin, sinna ümber moodustus sõna otseses mõttes ring inimestest, kes mind suure huviga jälgisid. Ja kui ma olen kurtnud, et mul pole Kathmandus mitte kellegagi rääkida, siis noh.. ma ei tea.. võtaks sõnad tagasi! :) Kathmandu on ikka keeleoskajaid täis - siin osatakse küsida "How are you?", "Do you want to go trekking?", "Which country?" jne.. Seal külakeses ainult vahiti suurte silmadega! Üks vist lõpuks ütles "Hello!" :)) Ja mu pereisa - kellega ma siiamaani püstihädas olen olnud, sest ma ei saa aeg-ajalt tema jutust mitte mõhkugi aru - tundus sealses keskkonnas inglise filoloogina.
Järgmine päev aga läks isa oma teisi sugulasi külastama ja siis ma jäin terveks päevaks omapead. Oh-kui-põnev! :) Esimese "toreda üllatuse" tegi vanaema - ma pidin ära surema! Mul on hetkel päris tõsiselt ka väike riisipaus käsil (ma lihtsalt ei suuda seda süüa enam) - ja no isa üritas seal ilmselt midagi seletada, et ma ei võta riisi. Aga no Nepaali vanainimesele (kes on juba pea 100 aastat iga hommik ja iga õhtu riisi söönud) seda seletada on tõenäoliselt suhteliselt võimatu. Ehk et siis hommikusöögiks - oli vanaema keetnud mulle RIISIpudru!!! Ja ta oli ise niii õnnelik, et on sellise vaheldusrikka ja maitsva toidu mulle valmistanud. Tagatipuks - nagu neil kombeks - nad täidavad igaühe taldriku oma äranägemise järgi. Ja kuna ma vanaema nähes juba terve eelmise õhtu polnud riisi söönud, siis ta pidas vajalikuks mulle kaks portsu panna. Ja kuna armsat vanaema ei saa solvata, siis hakkasin seda hunnikut - rõõmsalt naeratades ja vahepeal oma pudruse suuga "mito-mito" (maitsev-maitsev) korrutades - neelama. Minu söömine oli muidugi nii põnev, et enamus külalapsi jooksis kokku seda vaatama. Ma üritasin küll ühele küll teisele poole ennast keerutada, et vähegi privaatsust saavutada - aga lapsed liikusid järjekindlalt minuga sünkroonis nii, et nad ikka ilusti igat mu suutäit jälgida said. Mul hakkas juba veidi kõrini saama sellest safari tegemisest ja mõtlesin, et lähen kasvõi jala koju, aga siis üks laps võitis mu südame küsimusega "Do you want to go to the forest?". Mul läksid kohe silma särama ja asusin suure innuga saapapaelu siduma. Ja siis suundusimegi nö. dzhunglisse. Lapsed ronisid nagu väiksed ahvikesed puude otsas ja tõid mulle erinevaid (ja absoluutselt täiesti tundmatuid) vilju maitsta. Väga lahe oli! Tiigrit lubati ka, aga ta oli vist kodunt ära läinud! ;) Ja siis üks hetk - kuna mul mitte mingit mõtet ei olnud üritada inglise keeles seal seletada, sest keegi niikuinii midagi aru ei saanud - avastasin ma, et samahästi ma võin ju ka eesti keeles rääkida! :)) Oh, kus mul läksid keelepaelad valla! Muudkui seletasin ja avaldasin oma arvamust kõikide asjade kohta. Ja seda meelehärmi ka ei tekkinud, et räägi-või-ära-räägi-räägi-nagu-seinaga - keegi niikuinii midagi aru ei saa. Ei saagi - ja polegi vaja ju! Ja kui midagi oli päriselt vaja öelda, siis minu Nepaali põhisõnavara - namaste (tere), dhanyabad (aitäh), mito (maitsev), tato (kuum) ja ramru (ilus) - ajas asja täiesti ära. Ülejäänud tekst käis eesti keeles ja sain rääkida, mida mõtlesin. Naeratuse saatel - ja kõik tundus väga viisakas. Igatahes oli nii mõnus üle pika aja eesti keeles rääkida! :)
Metsaskäik kestis muidugi kahjuks ainult ühe tunni päevast. Ja kui äratus on kell 6, siis tegelikult on kella 10-ks juba kõik tehtud ja metsas ka käidud. Ja 10-st hommikul 19-ni õhtul (ehk päikseloojanguni) on veel päris mitu tundi vaja sisustada. Niisiis uimerdasin niisama ringi ja läksin vahepeal lastega kitsekarja. See muidugi ka tavalisest istumisest palju ei erinenud - aga no vähemalt mingi tegevus! :) Õhtuks igatahes olin ma täiesti läbi omadega (sellest niisama passimisest) ja kui isa koju saabus siis - otsustades ohjad enda kätte võtta - küsisin ma otse: "We go tomorrow?". Isa muidugi irvitas mulle näkku ja ütles, et "Your desicion". Mina astusin üle kõikidest viisakusnormidest ja teatasin resoluutselt, et: "We go tomorrow." Isa irvitas uuesti. Aga mul oli ükskõik. Ma tahtsin koju. Sealt kaugelt vaadates tundus Kathmandu ikka paradiisina. Aaa - ja väike ääremärkus, miks ma KÕIGE rohkem sealt ära tahtsin minna - nimelt kõndisid seal ruumides vabalt ringi hobusesuurused ämblikud. Ja vot - mulle võib LÕPMATULT kinnitada, et nad ei tee midagi, aga kahjuks see ei aita. Mul tekkib täielik foobia, kui ma neid näen või isegi kui ma nendele mõtlen. Ma isegi pidasin kaua vastu ja magasin kaks ööd samas ruumis ühega. Sest krt - need olid sellised jurakad, et tapma või niisama ära ajama ma neid ka minna ei julgenud. Köögist - kus neid eriti palju seinte peal passimas oli - hoidsin ma targu eemale. Sõin õues koguaeg. Ja üldse hoidsin igast seintest ja lagedest eemale. Appiii - mul tekkivad praegugi veel külmavärinad, kui ma sellele mõtlen.. (Juba mul pilk rändab mööda toa seinu ja teeb kerget check'i! ;)
Igatahes - mõeldud-mõeldud, et sõidame järgmine hommik vara minema. Ja no hea oli, et me varakult minema hakkasime - siis oli ikka lootust, et kunagi jõuame koju ka. Kell 8 pidi buss tulema. Pakkisime asjad kokku ja hakkasime ootama. Õnneks ma väga ei pabistanud ja ei tormanud, sest ma juba aimasin, et tegemist on Nepaali bussiajaga, millel pole kellaga midagi pistmist. Ootasime ja ootasime. Vanaema jõudis veel potitäie kartuleid keeta ja neid kaasa pakkida. Siis võeti veel maast porgandeid ja naaber tõi kaks papaya't jne.. Kotid muudkui suurenesid aga bussi polnud kusagil. Isa tuli ka juba murelikult tee pealt koju ja ütles, et "No bus". Seekord sain mina talle näkku irvitada ja öelda, et "Nepali culture!". (Ta ise tavatseb peaaegu igat lauset selle fraasiga alustada.) Pool üksteist tuli välja, et neli bussi on kilomeeter eemal mudas kinni. Selle peale hakkasime lõunat sööma. Ja siis pärast lõunasööki (vist poole ühe ajal - aga no kes see ikka seda kella niiväga vahib) buss lõpuks saabuski - ootuspäraselt ääreni täis. Aga no Nepaalis mahub alati veel inimesi bussi - pole probleemi! Pereisa ronis koos kartulikotiga katusele. Mind kutsuti ka rõõmsalt, aga targu ronisin ikka sisse. Aga ma ei teagi, kus jubedam oli - kas katusel või bussis sees. Igatahes - kui mulle oli tundunud, et jeep vaevu mahub sellele serpentiinile sõitma ja pöördeid tegema ja on koguaeg üle ääre kukkumas, siis sellest suurest bussilogust ma ei räägi. Pealekauba see kõikus mudamülgastest läbi sõites ühele ja teisele poole nii jubedalt, et ma päriselt ka arvasin, et läheb ümber. Ronisin välisuksele nii lähedale kui võimalik ja jälgisin koguaeg teed - et kui buss peaks kuristikust alla kukkuma hakkama, siis ma hüppan välja. Ilmselt mitte eriti realistlik väljavaade - ma tean - aga see andis vähemalt mingi lootusekübeme ja aitas seda õudust üle elada. Ühes kõige jubedamas kohas käsutati meid õnneks välja. Siis buss sõitis muda-august läbi ja pärast laaditi inimesed jälle peale. Ma hakkasin aru saama, miks Nepaali inimesed nii usklikud on. Ma oleks vist ise ka, kui koguaeg selliseid õudusi läbi elaks - ja nendest kõikidest elusana välja tuleks! Igatahes kõikvõimalikke väga huvitavaid elufilosoofilisi mõtteid tekkis seal bussis! :) Ja asfalt-teele oli ikka ilmäraütlemata mõnus jõuda.
Ja no kokkuvõtteks siis -, et loomadest ma nägin lehma, kitsi, mingeid linde ja neid hobusesuuruseid tegelasi. Täiesti piisav ühe dzhungli-safari jaoks mu meelest. Pealekauba sain ma ka ise looma mängida - niiet täis pakett. Mu dzhungli-safari vajadus on selleks korraks rahuldatud! :)

Värav ja ait

Maja

Köök (ja keskel see auk põrandas on "pliita", mille ümber istuti ja söödi

Heinakuhjad ja banaanipuud

Bamboo-mets oli küll väga äge

Dzhungli-safari teema lõpetuseks
Õde: "Kuidas sa ämblikuga ühes toas said magada?"
Mina: "Mul oli valge tekk."