1. päev
15.aprill
Faro, Portugal
Ärkasime aegsasti, sõime hommikust, pakkisime asjad, ja hakkasime paha aimamata lennujaama poole liikuma. Parkisime oma armsa Mazda 2-he AVIS'e parklasse ja mõtlesime, et teeme enne check-in'i ja tuleme siis auto üleandmist vormistama. Kell oli umbes 8 ja nii vara hommikul ükski normaalne portugallane veel tööd ei tee.
Esimese asjana hakkas lennujaama hoones silma ulmepikk järjekord Easyjet'i piletikassa juures ja hirmus sagimine. Noh, meid see ei puuduta, meil olid ju piletid olemas. Liikusime check-in'i laudade poole ja jälgisime tablood. Meie lennu check-in polnud veel alanud. Noh, aega ka veel küllaga. Veidi aja pärast aga hakkas see Easyjet'i piletikassa poole vooklev ilmatuma pikk saba kahtlust äratama ja otsustasime ikkagi asja uurida. Ahaaa.. Easyjet on kõik tänased lennud tühistanud, ja need tuleb ümber broneerida. Ähmaselt kuulsime ka, et lendude tühistamise põhjuseks on vulkaanipurse Islandil. Eile vist isegi nägime seda korra uudistes, aga see oli nii tagasihoidlik uudis, et ei osanud sellele suuremat tähelepanu pöörata.
Noh, võtsime siis ka oma kohvrite ja kodinatega sappa ja asusime ootele. Järjekord ikka liikus ka, ja asi ei tundunudki nii lootusetu olevat. Kui olime oma kaks tundi seal ära seisnud selgus äkki, et kuni pühapäevani on kõik lennud täis ja süsteem ülekoormuse tõttu otsad andnud ning ainsaks soovituseks Easyjet'i poolt on interneti kaudu oma lennud ümber broneerida ja hotell otsida, kus siis oma lendu ootama jääda.
Kuna esmaspäevani ootamine tundus eriti lootusetu, eriti veel olukorras, kus polnud täpselt teada, millal järgmised lennud üldse lähevad, siis võtsime nõuks maatranspordiga liikuma hakata. Olime ühel nõul, et parem on liikuda kui paigal püsida ja lihtsalt oodata.
Esimese plaanina otsustasime sõita tagasi Lissaboni - suuremasse kohta, kust oleks juba rohkem võimalusi edasiliikumiseks. Tormasime AVIS'esse tagasi ja rentisime veel üheks päevaks auto. Lissaboni sõit käis muidugi kiirelt: 277km, 4 tundi (koos vahepeatustega) ja olimegi kohal. Lissaboni jõudes kiirustasime kohe rongijaama, et hakata uurima edasiliikumise võimalusi. Leidsime Lissabon-Pariis rongi, mis väljus järgmisel päeval 16:48 ja pidi ülejärgmise päeva lõunaks Pariisi jõudma. Kuna suurt valikut ei olnud, siis ostsime piletid ja läksime hotelli ennast välja puhkama. Ühtlasi helistasime kodused läbi ja teatasime, et täna meid küll koju oodata ei ole. Lisaks oli meil ka vaja abi, et uurida Pariisist edasiliikumise võimalusi. Just seekord olin ma otsustanud arvutit mitte kaasa võtta, ja sestap elasime nagu kotis. Õnneks oli meie viimase Portugali õhtu hotell väga normaalne, niiet saime uudistest vaadata, mis maailmas toimub. Tuhapilve liikumise prognoos paljutõotav just ei olnud.
2.päev
16.aprill
Lissabon, Portugal
Hommikul andsime rendiauto ära ja üsna kogemata avastasime AVIS'e kontori kõrval Eurolines'i müügiesinduse. Pikemalt mõtlemata astusime sisse ja teatasime et "we would like to buy tickets from Paris to somewhere". Kui müüja meile mõistmatu pilguga otsa vaatama jäi, siis hakkasime oma potentsiaalseid sihtkohti üles lugema, kuhu tundus olevat mõistlik edasi liikuda: Frankfurt, Berliin, Praha, Varssav. Oli võimalus saada piletid järgmise päeva õhtul kell 22:00 startivale Frankfurti bussile. Hõissaa!! Piletid ära ostnud, oli selline tunne, et oleme juba kodus.
Ülejäänud päeva vantsisime rongijaama ostukeskuses, sõime lõunat ja vaatasime veidi väljas ringi. Pealelõuna saabuski kiirelt ja istusime rõõmsate nägudega rongi peale. Pariis - here we come! Esialgu oli sõit päris meeldiv ja rahulik, aga siis õhtu eel tuli vagunisse trobikond Portugali (vabandage väljenduse eest) maamatse, kes olid ilmselt elus esimest korda reisimas ja teist korda rongiga sõitmas. Ja siis nad võtsid kõigest viimast - nii rongi baarivagunist kui ka meie närvidest. Ühesõnaga: loomad elutoas. Lisaks sellele olime eelmisel ööl suhteliselt hästi välja puhanud ning ka seetõttu ei õnnestunud rongis magamine eriti hästi.
3. päev
17.aprill
Pariis, Prantsusmaa
Hommikul 7 ajal pidime Hendaye nimelises piirilinnakeses ümber istuma Pariisi rongile. Rong jõudiski nagu mingisse jaama juba ja jäi seisma. Uksi lahti ei tehtud ja keegi kusagile poole minema ka ei hakanud. Nii umbes 10 minutit. Alguses olime suhteliselt unised ja uimased veel ja ei osanud midagi halba aimata. Pariisi rongi lahkumise aja lähenedes hakkasime aga juba närviliseks muutuma. Siis saabus Portugali vagunisaatja ja seletas midagi portugali keeles. Kõik hakkasid sagima ja kiirelt oma kodinaid kokku korjama. Hmmm.. "can you please say it in English!" üritasin ma üleüldisest sagimisest üle karjuda, aga vagunisaatjal olid juba muud tegemised. No mis nüüd siis..?! Õnneks leidus üks heatahtlik reisikaaslane, kes meile lahkelt seletas, et kuna Prantsusmaal toimub raudtee töötajate streik, siis rongi üle piiri ei lasta ja vaadake ise kuidas üle piiri ja teise rongijaama ja teise rongi peale saate. Ilmselt puhtast instinktist suutsime sellel samal tegelasel varrukast haarata ja küsida, kas ta läheb ka sinna rongi peale ja jaatava vastuse korral teatasime suhteliselt resoluutselt, et "lets share a cab". Mis mehel üle jäi, ütles "follow me" ja nii me kolmekesi takso poole tormasime. Õnneks teatas taksojuht, et rongijaam on suhteliselt lähedal ja me jõuame kenasti. Jõudsimegi. Suuresti tänu sellele kolmandale tegelasele, kes valdas portugali keelt ja oli võimeline ka taksojuhile selgeks tegema, kuhu on vaja sõita ja kui kiiresti.
Teise rongi peale jõudnuna oli selle päeva adrenaliinilaks käes, "Tere hommikust", ja Pariis - here we come vol.2!
Veel 6 tundi loksumist. Rongi peal haudusime oma edasiliikumise plaane, ja otsustasime, et läheme Frankfurdist edasi Berliini ja seal edasi pühapäeva õhtul 22:00 väljuvale Berliin-Tallinn bussi peale. Plaan oli hea, aga kuidas piletid saada?! Internetti oleks vaja ju.. Telefoni teel polnud nõus keegi neid broneerima. Lisaks saime info, et ainult 3 piletit on veel alles. Kiired telefonikõned, väike närvikõdi jälle, ja loomulikult saime viimased piletid endale! Järgmine etapp läbitud. Nüüd oli veel ainult vaja vaadata kuidas Frankfurdist Berliini saab. Aga see tundus (kõige muu kõrval) juba suhteliselt kerge ülesandena.
Läbinud 1700km, tervitas Pariis meid puupüsti täis rongijaamaga, ja mitmel pool kuuldud uudistega, et kõik Pariisist väljuvad rongid on välja müüdud ja ilge jama. No muidugi on välja müüdud, kui pooled rongid üldse ei käi, sest raudtee töötajad streigivad. Katsuge ikka kogu uudist kajastada! :) Meile muidugi rongide teema eriti korda ei läinud, sest meil olid bussipiletid olemas ja tuli ainult pool päeva jälle ära sisustada ja õhtul järgmise bussi peale istuda. Kuna magamatus ja nälg hakkasid endast tunda andma, siis esialgu oli küll selline tunne, et ei viitsiks kusagile minna. Istuks parema meelega kusagil majaseina ääres ja vahiks niisama. Kohvrit ka ära anda ei saanud. Pariis ju. Pakihoid on vist kogu linna peale ainult ühes raudteejaamas. Aga siis kogusime oma jõuvarud ikka kokku, sõime sooja lõuna ja mõne aja pärast tundus maailm jälle veidi heledam. Võtsime oma kodinad kaenlasse ja läksime Pariisi jumalaemakirikut ja Seine'i kaldaid imetlema. Oh, mis ilus päike! Oh, mis põnevad riided kõigil seljas! Oh, mis huvitavad pildid! Õhtul oli muidugi suur rahulolu, et suutsime ennast kokku võtta ja oma päeva nautida.
Bussijaamas hakkas järjekordne trall, kuna polnud selge kus on vaja check-in teha ja kas seda üldse vaja on. Ootuspäraselt oli ka bussijaam ääreni rahvast täis ja kõik jooksid ühe kassa juurest teise juurde ja üritasid selgust saada. See kassa, kus me parasjagu seisime, pandi üldse kinni ja siis tuli alternatiive otsida! :) Aga no järjekordselt läks siis ühel hetkel kõik jälle väga libedalt ja asusimegi Pariisist Frankfurdi poole teele. Bussis ei saanud ma silmatäitki magada, sest esiteks oli jube külm ja teiseks tegi bussijuht pidevalt mingeid veerandtunniseid peatusi.
4. päev
18.aprill
Frankfurt ja Berliin, Saksamaa
Hommikul 5:30 jõudsime Frankfurti. Taaskord ülimalt uimaste ja unistena. Õnneks ei olnud meil vaja kusagile tormata, vaid saime korra hinge tõmmata ja rahulikult virguda. Uurisime välja Frankfurdist Berliini väljuvad rongid ja ostsime piletid. Siis läksime WC-centerisse hambaid pesema ja riideid vahetama. Oh kui rahulik, kui vaikne, kui puhas on Saksamaal! :) Sõime hommikust ja istusime rongi peale. Rong oli ka peaaegu täiesti tühi ja väga vaikne. Saime üksinda kahestel pinkidel lösutada ja siin magatud kolmetunnine uni oli viimase kahe ööpäeva üks magusamaid. Lõunaks jõudsime Berliini ja siis olime juba reipalt valmis linna peale jalutama minema. Uurisime välja bussi väljumiskoha, andsime pagasi hoiule ja suundusime linna peale. Koheselt oli ka valmis nimekiri kohtadest, mida tahtsime näha. Oooo, milline mõnus päev! :) 22:00 istume suuremate sekeldusteta (me oleme ju Saksamaal!) bussi peale ja õhkasime, et ainult 24 tundi on veel jäänud koduni. Unistame juba sellest, kuidas homme samal ajal oleme juba peaaegu kodus.
5. päev
19.aprill
Poola, Leedu, Läti, Eesti
Kaks magamata ööpäeva tegid oma töö ja nii sain ma öösel bussis päris korralikult magada. Päev möödus erinevaid istumisasendeid proovides. Ega muud seal teha ei olnud. Silmad olid ka nii väsinud, et lugemisest ei tulnud eriti midagi välja. Vaatasin niisama aknast mööduvat maastikku ja kuulasin muusikat.
Riias oli veel viimane väike tõrge meie reisil. Nimelt väljus buss pea tund aega hiljem, kuna oodati veel üht Berliinist saabuvat bussi, et sealtki osad Tallinnasse edasi reisida soovivad tegelased peale võtta. Urr-urr oli küll, aga no teiste seisukohalt muidugi ilmselt väga tänuväärne. Koju jõudmise lootus nihkus aga tunni võrra edasi - kusagile kesköö kanti. Aga kui buss Riiast lõpuks sõitma hakkas, siis oli küll selline tunne, et kohe olemegi kodus! Aga ei, siiski mitte! Eesti piiril jäi buss seisma ja piirivalvur astus bussi ja asus passe kontrollima. Mis?! Kas riigikord on vahetunud või? Kuna me uudistega eriti kursis ei olnud, siis tundus see esialgu küll täieliku mõistatusena. Päev hiljem muidugi selgus, et see korraldus oli ajutine ja tekitatud NATO kohtumise tõttu. Grr.. Kui buss jälle liikuma hakkas, siis muidugi ei julgenud enam väga hõisata.. ;)
Aga ära tegime, ja koju jõudsime. Ja kui ma viimasel päeval jõudsin Faros veel nukrutseda selle üle, et ma ei taha koju minna, sest mind ei oota seal mitte keegi - siis pärast seda viiepäevast loksumist oli mul täiesti ükskõik, kas mind ootab seal keegi või mitte - peaasi, et saaks Oma Koju ja Oma Voodisse ja Oma Dushi alla (ja Oma Prill-laua peale istuma) ja Oma keedetud tomatisuppi lõpuks ometi jälle süüa. Home, sweet home!
---
Aeg: 109 tundi
Läbitud: ca 4600 km
Summa: 465 EUR
Reisikaaslane: the best ever
1 comment:
ülikõva!
Post a Comment