1. ja 2. päev
Saabusime Muscatisse, lonkisime siin ja seal niisama ringi. Otsisime kiiremas korras puuviljapoe, et hakata mangosid kokku ostma. Nämm..!
Huvitav oli see, et taksojuhid tahtsid kõik "sõbraks" saada. Meie muidugi suhtusime sellesse pigem skeptiliselt ja toonitasime, et rendime ikka ise auto. Takso oli muuseas üllatavalt kallis - 14 EUR suht lühike ots.
Teed olid nagu USA-s - jalgsi eriti kusagile minna polnud võimalik, teed olid suured ja laiad, autod samuti, kiirused ka päris suured.
Sultani kodu
3. päev
Hommikul saime oma kauaoodatud Toyota Prado kätte.
Sõitsime Muscatist Al Hamrasse (270 km). Teel tegime mõned peatused (Bahla kindluses, Omaani "Grand Canyonis").
Bahra kindlus
Enne pimedat jõudsime Jebel Shamsi (Omaani kõrgeima mäe) matkatee algusesse ja jäime sinna kämpingusse. Tingimused olid pigem askeetlikud. Plaanisime telgis magada, aga kuna kaasavõetud telgiga oli väike "õnnetus" juhtunud, siis keerasime ennast kerra ja magasime hoopis autos.
Öö hakul kuulsime mingit ilget sahistamist ja krõbistamist meie auto juures - lähemal vaatlusel selgus, et eeslid olid meie prügikotte sorteerima tulnud ja krõmpsutasid agaralt meist järele jäänud mango ja papaia koori! :)
4. päev
Ärkasime varakult ja asutasime ennast Jebel Shamsi tipu poole ronima. Päris tippu kahjuks ei jõudnud, kuna palavus tahtis ära tappa ja ega see füüsiline vorm ka just kiita polnud. Ronisime päris kõrgele ära, aga siis sai motivatsiooni tapjaks järjekordne pikk ja järsk langus, mille oleks pidanud läbi tegema enne viimast tõusu (ehk et tundus sellise kilplase tööna muudkui üles-alla ronida). Mägi oli käeulatuses ja sellest meiesugustele laiskvorstidest mäevallutajatele piisas. Kokku matkasime 5 tundi. Pärastlõunal asusime Nizwa poole teele (300 km).
Vaade ülevalt
5. päev
Tegime väikese jalutuskäigu Nizwa kitsastel vanalinna tänavatel ja põikasime sisse turule, et oma mango-varusid täiendada ning seejärel asusime kõrbe (Wahiba Sands) poole teele (300 km). Kuna olime omapead, siis sõitsime ainult nö. "tsiviliseeritud" tee lõpuni ja jäimegi sinna laagrisse. Oleks ilmselt saanud palgata mõne kogenud kõrbes sõitja endale juhiks, et edasi liikuda, aga omaette oli kuidagi mõnusam olla ja tõtt-öelda tundus see kohalike kõrbes rallimine ka üpris hirmutav. Sestap ronisime omal jalal lähedalasuvate düünide otsa ja nautisime vaadet.
Päeval juhtus veel üks hämmastav seik - nimelt käisime autot tankimas ning pärast terve paagi täitmist küsiti meilt ainult 12 EUR-i, mis tundus nagu eriti vähe. Mõtlesime, et mees eksis nulliga, aga siis hakkasime hinda lähemalt uurima, ja tõepoolest - bensiini liitri hind oligi kusagil 20 senti!! Uskumatu!
Nizwa
Nizwa
Wahiba Sands
Wahiba Sands
6. päev
Kuna kõrbes kaua ei magata, siis olime juba enne päikesetõusu üleval, tegime väikse hommikusöögi ja asusime juba varakult teele. Kuna aega tundus olevat, siis otsustasime Sur-i sõita väikese ringiga ning ka India ookeani äärde põigata. Sõitsime ca 100 km mööda rannikut ja imetlesime sealseid kalurikülasid ning nendes toimuvat.
India ookeani ääres
Al Kamilis sattusime kogemata ühele kalaturule, kus me olime ainsad valged inimesed ja mina ainuke naine. Päris kummaline oli! :)
Al Kamili kalaturg
Veidi edasi sõitnud, peatusime ühes imeväikeses teeäärses söögikohas, mis ilmselgelt turistidele suunatud ei olnud - seal puudus nii menüü kui ka inglise keelt oskav inimene (ja nagu hiljem selgus - ka piisav hulk toidunõusid). Aga kuidagi tegime selgeks, et tahaks midagi hamba alla saada, ja siis nad seal kamba peale midagi valmis meisterdasid. Kõrvalt osmikust toodi igatahes taldrikud ja kahvlid! :) Pakuti riisi, praetud kala, värsket salatit ja siis mingit ilge maitsega teravat suppi, mida me vaatamata suurele pingutusele süüa ei suutnud. Aga no väga põnev oli - nii meil kui ka kohalikel! :)
Söök
7. päev
Puhkasime Sur-is. Kuna olime juba mitu päeva päris pikki vahemaid sõitnud, siis nüüd tegime vaid lühikesed sõidud Ras al Jinz-i - merikilpkonnade munemise paika ja Ras al Hadd-i - Omaani "nurka". Mererannad olid kõik ilusad valge liivaga ja meri sini-sinine. Täiesti hämmastav kuidas nii ilusas kohas üldse turiste ei olnud! Samas muidugi oli näiteks mere ääres nii kõva tuul, et ujumaminemise soovi küll ei tekkinud. Pigem oleks tahtnud veel ühe kampsuni selga tõmmata.
Merekilpkonnade "landing beach"
Sur
Vaikelu Prado ja aheldatud kaamliga
8. päev
Asusime tagasiteele Muscati poole. Tegime matka Wadi Shabis, mis kujunes ühte sealsesse koopasse ujumisega reisi absoluutseks high-light-iks.
Külastasime ka Sink Hole-i, aga kohapeal jättis see pigem tagasihoidliku mulje. Pildi peal nägi kuidagi oluliselt ägedam välja! :)
9. päev
Hommikul varakult külastasime Muscati (ja ilmselt ka Omaani) üht tähtsaimat vaatamisväärsust Sultan Quaboos Grand Mosque-i. Pikkade varrukatega pluus seljas, rätt peas ja jalanõud riiulisse ära pandud, jalutasime maailma suurimal käsitsi tehtud vaibal ja imetlesime Swarowski kristallidest tehtud lühtrit. Ühtlasi nägime seal rohkem turiste kui kogu senise reisi jooksul kokku.
Tagasihoidlik lambike
Kuna bensiin oli praktiliselt tasuta, siis sõitsime ajatäiteks niisama autoga ringi - sedapuhku Muscatist mööda rannikut põhja poole. Järjekordselt oli terve rannik ilusa valge liivaga ja meri kaunis. Uhked valgustatud rannapromenaadid välja ehitatud ja puha. Ainus, mis puudu oli, olid inimesed ja turistid. Rannad olid praktiliselt inimtühjad! Kohal oli vaid järjekordne tugev tuul, mis kahjuks ei tekitanud just eriti suurt ujumise isu.. :(
10. päev
Kuna reisike hakkas läbi saama, siis viisime oma kalliks saanud Prado oma koju tagasi ja hakkasime jalameesteks. Algul oli küll väga imelik seal suurte magistraalide ääres jalgsi lonkida, aga lõpp-kokkuvõttes polnud hullu midagi. täiesti kogemata tegime väikse bussisõidu. Nimelt üritasime peatada üht takso moodi väikebussi, aga kui see keeldus meid viimast sinna kuhu me tahtsime ja kasseeris sõidu eest ainult 40 senti, siis me järeldasime, et tegu peab olema mingit laadi liinibussiga.
Imekombel saime ka väikse vihmasabina kaela. Siiani oli päikeseline ja soe olnud. Aga võtsime seda kui aklimatiseerumist Eestisse tagasipöördumiseks.
11.päev
Longime hotelli ümbruses ringi ja naudime päikest. Ostame mangosid kokku ja valmistume ärasõiduks.
Lunchtime Omaani moodi! :)
Kulud (2 inimest) kokku 3000 EUR, sh.:
Ööbimine 760 EUR
Lennud 1100 EUR
Autorent 550 EUR
Muud kulud 600 EUR
Saabusime Muscatisse, lonkisime siin ja seal niisama ringi. Otsisime kiiremas korras puuviljapoe, et hakata mangosid kokku ostma. Nämm..!
Huvitav oli see, et taksojuhid tahtsid kõik "sõbraks" saada. Meie muidugi suhtusime sellesse pigem skeptiliselt ja toonitasime, et rendime ikka ise auto. Takso oli muuseas üllatavalt kallis - 14 EUR suht lühike ots.
Teed olid nagu USA-s - jalgsi eriti kusagile minna polnud võimalik, teed olid suured ja laiad, autod samuti, kiirused ka päris suured.
Sultani kodu
3. päev
Hommikul saime oma kauaoodatud Toyota Prado kätte.
Sõitsime Muscatist Al Hamrasse (270 km). Teel tegime mõned peatused (Bahla kindluses, Omaani "Grand Canyonis").
Bahra kindlus
Enne pimedat jõudsime Jebel Shamsi (Omaani kõrgeima mäe) matkatee algusesse ja jäime sinna kämpingusse. Tingimused olid pigem askeetlikud. Plaanisime telgis magada, aga kuna kaasavõetud telgiga oli väike "õnnetus" juhtunud, siis keerasime ennast kerra ja magasime hoopis autos.
Öö hakul kuulsime mingit ilget sahistamist ja krõbistamist meie auto juures - lähemal vaatlusel selgus, et eeslid olid meie prügikotte sorteerima tulnud ja krõmpsutasid agaralt meist järele jäänud mango ja papaia koori! :)
4. päev
Ärkasime varakult ja asutasime ennast Jebel Shamsi tipu poole ronima. Päris tippu kahjuks ei jõudnud, kuna palavus tahtis ära tappa ja ega see füüsiline vorm ka just kiita polnud. Ronisime päris kõrgele ära, aga siis sai motivatsiooni tapjaks järjekordne pikk ja järsk langus, mille oleks pidanud läbi tegema enne viimast tõusu (ehk et tundus sellise kilplase tööna muudkui üles-alla ronida). Mägi oli käeulatuses ja sellest meiesugustele laiskvorstidest mäevallutajatele piisas. Kokku matkasime 5 tundi. Pärastlõunal asusime Nizwa poole teele (300 km).
Vaade ülevalt
5. päev
Tegime väikese jalutuskäigu Nizwa kitsastel vanalinna tänavatel ja põikasime sisse turule, et oma mango-varusid täiendada ning seejärel asusime kõrbe (Wahiba Sands) poole teele (300 km). Kuna olime omapead, siis sõitsime ainult nö. "tsiviliseeritud" tee lõpuni ja jäimegi sinna laagrisse. Oleks ilmselt saanud palgata mõne kogenud kõrbes sõitja endale juhiks, et edasi liikuda, aga omaette oli kuidagi mõnusam olla ja tõtt-öelda tundus see kohalike kõrbes rallimine ka üpris hirmutav. Sestap ronisime omal jalal lähedalasuvate düünide otsa ja nautisime vaadet.
Päeval juhtus veel üks hämmastav seik - nimelt käisime autot tankimas ning pärast terve paagi täitmist küsiti meilt ainult 12 EUR-i, mis tundus nagu eriti vähe. Mõtlesime, et mees eksis nulliga, aga siis hakkasime hinda lähemalt uurima, ja tõepoolest - bensiini liitri hind oligi kusagil 20 senti!! Uskumatu!
Nizwa
Nizwa
Wahiba Sands
Wahiba Sands
6. päev
Kuna kõrbes kaua ei magata, siis olime juba enne päikesetõusu üleval, tegime väikse hommikusöögi ja asusime juba varakult teele. Kuna aega tundus olevat, siis otsustasime Sur-i sõita väikese ringiga ning ka India ookeani äärde põigata. Sõitsime ca 100 km mööda rannikut ja imetlesime sealseid kalurikülasid ning nendes toimuvat.
India ookeani ääres
Al Kamilis sattusime kogemata ühele kalaturule, kus me olime ainsad valged inimesed ja mina ainuke naine. Päris kummaline oli! :)
Al Kamili kalaturg
Veidi edasi sõitnud, peatusime ühes imeväikeses teeäärses söögikohas, mis ilmselgelt turistidele suunatud ei olnud - seal puudus nii menüü kui ka inglise keelt oskav inimene (ja nagu hiljem selgus - ka piisav hulk toidunõusid). Aga kuidagi tegime selgeks, et tahaks midagi hamba alla saada, ja siis nad seal kamba peale midagi valmis meisterdasid. Kõrvalt osmikust toodi igatahes taldrikud ja kahvlid! :) Pakuti riisi, praetud kala, värsket salatit ja siis mingit ilge maitsega teravat suppi, mida me vaatamata suurele pingutusele süüa ei suutnud. Aga no väga põnev oli - nii meil kui ka kohalikel! :)
Söök
7. päev
Puhkasime Sur-is. Kuna olime juba mitu päeva päris pikki vahemaid sõitnud, siis nüüd tegime vaid lühikesed sõidud Ras al Jinz-i - merikilpkonnade munemise paika ja Ras al Hadd-i - Omaani "nurka". Mererannad olid kõik ilusad valge liivaga ja meri sini-sinine. Täiesti hämmastav kuidas nii ilusas kohas üldse turiste ei olnud! Samas muidugi oli näiteks mere ääres nii kõva tuul, et ujumaminemise soovi küll ei tekkinud. Pigem oleks tahtnud veel ühe kampsuni selga tõmmata.
Merekilpkonnade "landing beach"
Sur
Vaikelu Prado ja aheldatud kaamliga
8. päev
Asusime tagasiteele Muscati poole. Tegime matka Wadi Shabis, mis kujunes ühte sealsesse koopasse ujumisega reisi absoluutseks high-light-iks.
Külastasime ka Sink Hole-i, aga kohapeal jättis see pigem tagasihoidliku mulje. Pildi peal nägi kuidagi oluliselt ägedam välja! :)
9. päev
Hommikul varakult külastasime Muscati (ja ilmselt ka Omaani) üht tähtsaimat vaatamisväärsust Sultan Quaboos Grand Mosque-i. Pikkade varrukatega pluus seljas, rätt peas ja jalanõud riiulisse ära pandud, jalutasime maailma suurimal käsitsi tehtud vaibal ja imetlesime Swarowski kristallidest tehtud lühtrit. Ühtlasi nägime seal rohkem turiste kui kogu senise reisi jooksul kokku.
Tagasihoidlik lambike
Kuna bensiin oli praktiliselt tasuta, siis sõitsime ajatäiteks niisama autoga ringi - sedapuhku Muscatist mööda rannikut põhja poole. Järjekordselt oli terve rannik ilusa valge liivaga ja meri kaunis. Uhked valgustatud rannapromenaadid välja ehitatud ja puha. Ainus, mis puudu oli, olid inimesed ja turistid. Rannad olid praktiliselt inimtühjad! Kohal oli vaid järjekordne tugev tuul, mis kahjuks ei tekitanud just eriti suurt ujumise isu.. :(
10. päev
Kuna reisike hakkas läbi saama, siis viisime oma kalliks saanud Prado oma koju tagasi ja hakkasime jalameesteks. Algul oli küll väga imelik seal suurte magistraalide ääres jalgsi lonkida, aga lõpp-kokkuvõttes polnud hullu midagi. täiesti kogemata tegime väikse bussisõidu. Nimelt üritasime peatada üht takso moodi väikebussi, aga kui see keeldus meid viimast sinna kuhu me tahtsime ja kasseeris sõidu eest ainult 40 senti, siis me järeldasime, et tegu peab olema mingit laadi liinibussiga.
Imekombel saime ka väikse vihmasabina kaela. Siiani oli päikeseline ja soe olnud. Aga võtsime seda kui aklimatiseerumist Eestisse tagasipöördumiseks.
11.päev
Longime hotelli ümbruses ringi ja naudime päikest. Ostame mangosid kokku ja valmistume ärasõiduks.
Lunchtime Omaani moodi! :)
Kulud (2 inimest) kokku 3000 EUR, sh.:
Ööbimine 760 EUR
Lennud 1100 EUR
Autorent 550 EUR
Muud kulud 600 EUR
No comments:
Post a Comment