0. päev
Kuna lennuk tuli Madridist paar tundi hiljem välja, siis ta ilmselgelt jõudis ka San Jose'sse needsamad tunnid hiljem. Lennujaamas oli üks sabatamine teise otsa: kõigepealt passid, siis pagas, siis autorendi "eelmäng" ja siis autorent ise. Kui passijärjekorras õnnestus mingisse privilegeeritud (e. lühemasse) "lastega perede" järjekorda saada, siis pagasikontrollis seda eelist enam polnud. Seal seisime ikka korralikult. Noh, ja siis autorendis veel korralikumalt. Kuna kõik olid vist samasugused koonrid nagu meie, siis olid ka kõik oma rendiauto Budgetist võtta otsustanud - see oli ainus lett, mille ees lookles saba. Saba liikus kahtlaselt kiiresti ja siis selguski kurb tõsiasi: lepinguid sõlmiti ja autosid anti välja hoopis 5 min bussisõidu kaugusel eraldiseisvas kontoris. Jah, buss viis sinna tasuta, aga bussi pääsemine oli paras olelusvõitlus (sest kõik olid seal!) Väkk-väkk-väkk. Sealses kontoris siis passisime kena tunnikese või rohkemgi enne kui lõpuks auto kätte ja minema saime. Hotellis keerasime suht kohe magama, sest isegi kohalik aeg oli juba õhtul kell 8. Rääkimata kodusest ajast, mis oli juba üsna hommikupoolne öö.
1. päev
Ärkasime 4 paiku, sõime ära oma kodunt kaasavõetud lihakonservi ja enne päikesetõusu olime juba teel oma esimese peatuspaiga La Fortuna poole. Ja vaatamata pikale sõidule, olime juba pool kümme kohal! :) Nagu lollakad! Enamus poodegi polnud veel lahti, söögikohtadest rääkimata. Kogemata kombel sattusime teele, mille äärde jäi ka meie öömaja - ja siis mõtlesime, et igaks juhuks küsime, kas saaks juba toa kätte. Esialgu meie tuba veel valmis ei olnud, aga kui olime 5 minutilise ringi hotelli territooriumil ära jalutanud, siis oli ka tuba iseenesest valmis saanud. Superluks! Kolisime sisse, lösutasime nats, ja siis sõitsime La Fortuna koske vaatama (pargi pilet 15 $/in). Veidi sai kõndida ka, ja treppe võtta. Kose all said ujuda need, kes vett liiga külmaks ei peljanud. Kanada puhkajatele tundus vesi üsna soe olevat! :)
La Fortuna Waterfall
2. päev
Kuna ilm tundus tulevat mitte ainult pilves vaid ka üsna vihmane, siis otsustasime Arenali külastuse edasi lükata ja hoopis Rio Celeste juurde sõita. Pildid olid Internetis paljulubavad. Sõit sinna väga maaliline. Vahepeal muutus vihmametsa padrik mägisteks pool-lagendikeks, et siis Tenorio Volcano National Park'i juures jälle 100%-lise õhuniiskusega vihmametsaks muutuda. Naljakas oli see, et navi juhatas meid vist mingit alternatiivteed mööda - läbi väikeste kohalike külade - kus kokku õnnestus näha u. kolme autot. Aga Rio Celeste juures käis juba hommikust peale kõva möll. Võtsime kiirelt sappa, ostsime piletid (10 $/in) ja sukeldusime metsa. Ja kui teel olles olime lihtsalt suvalises kohas korraks autost välja astudes näinud Strawberry Poison Frog'i (õigemini küll E nägi teda), siis lootsin ka selles 100% märjas ja sammaldunud metsas kasvõi tavalist konna kohata. Aga peale turistide polnud seal suurt kedagi. Üks ämblik vist, ja mõned sipelgad ainult. Rio Celeste oli täpselt sama sinine kui Interneti pildid. Kose ja laguuni nägemiseks tuli jälle veidi treppe võtta. Ja kuna olime üsna hilja peale jäänud, siis kahjuks ka turistihordidega võidelda. Aga selle ma panen enda laiskuse ja pealiskaudsuse arvele, et ma ei viitsinud midagi eksklusiivsemat (i.e. inimtühjemat) välja otsida. Tagasiteel põikasime (täiesti ilma rahata!) veelkord Rio Celeste äärde, kus kohalikud end vette kastsid. E ja J muidugi ka.
Strawberry Poison Frog (E leitud)
Rio Celeste
3. päev
Mitte et me oleks viimased päevad kuidagi eriliselt rabanud ja ennast väsitanud selle paari trepiastme läbimisega, aga tunne oli et tahaks pisut puhkust. Niisiis istusime pool päeva vulkaanilistes termaalbasseinides (pilet 40 $/in). E pani muidugi ringi nagu elektrijänes ja kuna J ka eriti kaua ühe koha peal püsida ei suuda, siis nad moodustasid minu õnneks harmoonilise paari. Ja ma sain rahulikult kogu raha eest nautida!
Õhtul sõitsime veel korra ühte liblikaparki (15 $/in). Tegime mõned kiired pildid vangistatud liblikatest ja konnadest, ja näppisime kilpkonna. Kõndisime ka E nutu ja kaeblemise saatel väikse ringi vihmametsas, aga no kaua sa ikka last piinad - istusime autosse ja sõitsime koju.
Meie koduloom - koolibri Rein. Passis igal hommikul meie maja ukse ees ühe ja sama oksa peal. (Ja no ei olnud. Ei olnud kaasas statiivi, fotokat, ja jumalteabmisveelvajalikkuvarustust, et korralikke pilte teha.)
4. päev
Äratus kell 5. Mingi lind röökis nii kõvasti, et see kostus kõrvatroppidest ka läbi ja nii see uni läks. Uimerdasime natuke, et kell 7-ni tiksuks ja saaks hommikusöögile minna. 8-ks olime juba 1968 vulkaanimatka raja alguses (pilet 15 $/in). Veensin E-d ka ikka pikka rada läbima ja ta oli hea lapsena loomulikult nõus. Pärast paari tõusu ja parajat palavust mõtles ta aga ümber ja hakkas soiguma, et ta tahaks ikka lühemat rada teha. Ja kui teelahkmele jõudsime ja üks silt "Salida" näitas, siis muidugi ei olnud enam palju valikuid. Laavaväljadele kõndisin juba üksinda. Eks see 1 km/h kiirus oli veidi ära ka tüüdanud - nüüd sain jalad kõhu alt välja võtta ja märkimisväärselt kiiremini liikuda. Kohtasin mingit 20-pealist turistikarja, kellest kiiruga mööda tuhisesin, et sellel mitte-eriti metsikul rajal kasvõi natukenegi loodust nautida. Nägin ka ühte vaskussi moodi ussi, ja suurema hulga sisaliku moodi sisalikke. Matk oli tore, aga kahetsusväärselt lühike. Aga no 5-aastasega vist pole mõtet eriti palju pikemale matkale ka sättida - niikuinii pead 2 km pärast tagasi keerama! :) Ehk et kõiki olusid arvesse võttes oli väga ok jalutuskäik.
Õhtupoolik möödus hotelli basseini ääres pingviini ujutades. Oravat vaatasime ka.
Arenal (aga tipp on ikkagi pilve sees)
Laavamaastik Arenali veerel
5. päev
Hommikul jätsime Reinuga hüvasti ja asusime teele. Põhilise osa päevast veetsimegi La Fortuna ja Turrialba vahelisi kilomeetreid mõõtes ja vahelduvaid maastikke imetledes (kui kilomeetrid juba väga pikaks muutusid). Ega neid kilomeetreid ju väga palju polnudki, aga kui liikumise kiirus on aeg-ajalt 20 km/h, siis ega nad väga kiiresti ei edene.
Turrialba juures üritasime Monumento Guayabo't üles leida ja saime "tänu" navile korraliku maastikusõidu. Monumenti me üles ei leidnud, kuna seal kuhu navi meid juhatas seda igatahes polnud. Pimedaks hakkas ka juba minema, niisiis muutus monumendi leidmisest olulisemaks sealt raskestiläbitavatelt mägiteedelt tsivilisatsiooni tagasi saamine. Väikse pikniku jõudsime seal "in-the-middle-of-nowhere" ikkagi teha.
Samas - tänu navi juhatatud teele õnnestus meil jälle täiesti kogemata üles leida oma hotell. Ja kuna ma juba teist korda kirjutan, et see on kogemata, siis lubage ma selgitan: hotellide leidmisega on siin kehvad lood sellepärast, et nende asukohad ei ole antud konkreetse aadressina (või koordinaatidena), mille sisestamisel navisse saaks kergelt kohale veereda. Ei. Aadress on stiilis: "sõida linna keskusest 3 km, siis keera suure kivi juures vasakule, ja siis teise roosa maja juurest keera paremale". Ja ürita siis sellise selgituse järgi midagi leida. Kus on linna keskus? Milline suur kivi? Kas lugema peab heleroosasid või tumeroosaid maju? Või mõlemaid? jne. Ehk et hotelli leidmine on ikka paras vedamine tõepoolest. Iseäranis kui sa pole seda jõudnud veel otsima hakatagi.
Õhtul käisime veel korra linna peal söömas ja puuvilju ostmas. Hotellis olid meil sedapuhku koduloomadeks täiesti tavalised väiksed koerad. E-l rõõmu kui palju!
6. päev
Tänasesse päeva mahtusid Irazu vulkaani külastus (vist oli tasuta) ja seiklused rendiautoga "maanteel" number 408.
Seda osaliselt läbimatut kivihunnikut maanteeks nimetada on muidugi äärmine liialdus. Ja sellesama tee navisse ja google maps'i tavalise nummerdatud maanteena märkimine veelgi äärmuslikum ettevõtmine.
Igatahes seal me oma Toyota Yarisega olime - ja enam edasi ega tagasi ei saanud. Hakkasime siis jalgsi loodetava tsivilisatsiooni suunas kõndima. Täiesti ootamatu õnnesähvatusena tabas meid kohtumine ühe sakslastest abielupaariga, kes samuti oma mitte-eriti-maastiku-autoga sedasama "maanteed" võtma minna üritasid. Me muidugi jagasime neile kiiruga oma elamusi ja soovitasime neil mitte proovima minna. Mõistlike inimestena olid nad ka kohe nõus. Ja võtsid nõuks hoopis meid abi järele sõidutada. Tsivilisatsioon ei olnudki nii lähedal kui oleksime lootnud. Sestap ikka vedas hullupööra, et need inimesed just sel hetkel just sinna sattusid. Üks kohalik üritas siis meie autokest välja sikutada, aga kahjuks õnnestus tal ainult radikas puruks tõmmata ja muud midagi. Sakslased viisid meid hotelli, ja meil ei jäänud muud üle kui rendifirmasse helistada ja abi paluda..
Irazu vulkaani kraater
7. päev
Kuna me väga oma puhkust pooleli jätta ei tahtnud, ja rendifirma esmased esindajad nagu ka kinnitasid, et nad tegelevad meie auto väljatõmbamisega ning me ei peaks muretsema, siis otsustasime endale järgmisest firmast järgmise auto võtta ja reisi plaanipäraselt jätkata. Hea nali oli see, et kuuldused meie kuulsusrikkast sõidust olid vist levinud, sest kohalik onu oli nõus meile ainult 4WD-ga maastikuautot laenutama. No tegelikut muidugi kuuldused ei olnud tõenäoliselt levinud, sest vastasel juhul poleks ta ilmselt nõus olnud midagi laenutama! :)) Aga 500000+ km läbisõiduga, 2005.a. Nissan Frontier oli väga uhke! Läbi tumedate klaaside polnud näha ka, et sees istuvad turistid ja sestap saime rahulikult ringi sõita, ilma et keegi oleks hullult üritanud meist mööda rebida või muul moel oma üleolekut demonstreerida. Ja no pead ikka keerasid üsna üllatunult, kui me peatustes sealt välja ukerdasime. :)
Pärastlõunal jõudsime niisiis Puerto Viejo de Talamancasse, käisime Kariibi meres ujumas ja jalutasime linna peal. Väkk-väkk, turiste oli megalt. Ei meeldi mulle sellised kohad.
Nissan Frontier :)
8. päev
Käisime Cahuita (5 $/in) ja Manzanillo (tasuta!) rahvuparkides jalutamas. Ja muidugi mitu korda ujumas.
Rendifirma sai vist meie auto kätte, sest telefonile hakkasid saabuma teated sellest, kuidas meid maalt välja ei lasta ja kuidas meid kohe-kohe vangi pannakse. Üritasime küll meili teel asju ajada, aga selle peale läksid ähvardused veelgi ähvardavamaks, ja siis me enam ei üritanud.
Igatahes oli rõõmsale päikesele vaatamata meel veits mõru, sest polnud õrna aimugi, mis meid autoga seoses ees ootab.
Cahuita pargi rand
Erakvähk (pigem küll krabi moodi) Manzanillo pargis (teokarp oli tal mingi max 2 cm)
9. päev
Hommik otsa ladistas vihma. Lootus, et just Kariibi mere ääres saab päikest ja sooja ilma nautida, hakkas vaikselt kaduma.
Õnneks lõppes sadu ära ja siis läksime ikkagi randa. Pole vist suurt mõtet mainida, et vaatamata täiesti sombusele ilmale õnnestus meil ikkagi päikesepõletus saada. Maeisaaaru, kuidas mul see pisiasi koguaeg meelest ära läheb?! :)
10. päev
Vihma sadas veelgi kõvemini kui eile. Ja kuna ka rendifirma ähvardused läksid järjest jubedamaks, siis otsustasime plaanitust päev varem San Jose poole teele asuda, et asjad korda ajada.
Hommikul käisime Jaguar Rescue Centeris veidi loomi vaatamas. Ega seal loomi muidugi eriti ei näinud. Põhirõhk oli giidi juttudel, kuidas ja kui palju nad iga aasta loomi ja linde päästavad ja loodusesse tagasi lasevad. No armas ettevõtmine igatahes. Ja no eks nad peavad turiste sinna meelitama, sest ega riik nende ettevõtmisi ei toeta. Ainuke finantseering tulebki turistide külastustelt.
Hiljem siis Puerto Viejo -> San Jose sõit. Ja kohale jõudes kohe Budgetis-käik. Arvestades kõiki ähvardusi, oli suhtumine täiesti rahulik ja tsiviliseeritud. Kõik õuduspildid, mis ma endale olin maalinud, osutusid täiesti asjatuks. Tõenäoliselt nad lihtsalt hullult pabistasid, et me ei ilmugi kohale. Aga kui nad meie krediitkaarti nägid, rahunesid nad maha ja suhtusid asjasse täiesti adekvaatselt. Neile au andes tuleb tunnistada, et ega nad eriti midagi välja pressida ka ei üritanud. Ei olnud ühtegi asja seal paranduste nimekirjas, mis oleks ülekohtune tundunud ja mida oleks hirmsasti tahtnud vaidlustama hakata. Lahku läksime sõpradena.
Suure üllatusena tabas meid ka tõsiasi, et rentalcars'i poolt pakutav CDW - mis meie enda arvates pidi olema meie kindlustus - ei kata mitte midagi. Ja ka Budget ei maininud poole sõnagagi, et võiks mingi vähe vingema kindlustuse teha. Niiet edaspidi oleks ilmselt mõttekas ja soovitatav teha mingi eraldi kindlustus Eesti kindlustusfirma kaudu - et oleks tingimused selged, ja et oleks võimalik ka suhelda. Ise oleme lollid (ja pealiskaudsed muidugi ka).
11. päev
Käisime San Jose kesklinnas jalutamas. Täiesti mõttetu koht. Aga no oli vaja oma silmaga ikka ära näha.
Pärastlõunal jõudsime hotelli tagasi ja selgus, et Turrialba autorendi mees oli meid otsimas käinud! Et umbes, et meie leping oli ainult 5 päeva ja ta tuli õigel ajal. No siis hotellist sai ta teada, et me ikkagi oleme ühe päeva seal veel - ja järeldas sellest, et me tahame autot ka veel ühe päeva kasutada. WTF?! Nagu mingid lillelapsed!! Mitte midagi ei õppinud eelmisest kogemusest! Järjekordselt oli leping lugemata ja oma peas mõtlesime mingeid asju välja. Grrr.. Aga mees oli mõistlik lõunamaa mees ja temal polnud mañana vastu midagi.
Õhtul istusime hotelli basseini ääres ja nautisime mitte millegi tegemist (ja pinge langust).
12. päev
Hommikupoolikul saime siis lõpuks autorendi onuga kokku ja saime talle õnnelikult tema Nissani üle anda.
Seejärel lösutasime veel basseini ääres pärast mida ronisime lennuki peale ära.
Kulud 3 inimese peale kokku ca 5500 EUR (kui auto sodikssõitmine välja arvata), sh.:
* Lennud: 2500 EUR
* Hotellid: 1200 USD
* Autorent (rendid): 360 EUR ja 300 USD
* Muud kulud: 1500 EUR
(* Rendiauto sodikssõitmine: 3000 USD)
Kuna lennuk tuli Madridist paar tundi hiljem välja, siis ta ilmselgelt jõudis ka San Jose'sse needsamad tunnid hiljem. Lennujaamas oli üks sabatamine teise otsa: kõigepealt passid, siis pagas, siis autorendi "eelmäng" ja siis autorent ise. Kui passijärjekorras õnnestus mingisse privilegeeritud (e. lühemasse) "lastega perede" järjekorda saada, siis pagasikontrollis seda eelist enam polnud. Seal seisime ikka korralikult. Noh, ja siis autorendis veel korralikumalt. Kuna kõik olid vist samasugused koonrid nagu meie, siis olid ka kõik oma rendiauto Budgetist võtta otsustanud - see oli ainus lett, mille ees lookles saba. Saba liikus kahtlaselt kiiresti ja siis selguski kurb tõsiasi: lepinguid sõlmiti ja autosid anti välja hoopis 5 min bussisõidu kaugusel eraldiseisvas kontoris. Jah, buss viis sinna tasuta, aga bussi pääsemine oli paras olelusvõitlus (sest kõik olid seal!) Väkk-väkk-väkk. Sealses kontoris siis passisime kena tunnikese või rohkemgi enne kui lõpuks auto kätte ja minema saime. Hotellis keerasime suht kohe magama, sest isegi kohalik aeg oli juba õhtul kell 8. Rääkimata kodusest ajast, mis oli juba üsna hommikupoolne öö.
1. päev
Ärkasime 4 paiku, sõime ära oma kodunt kaasavõetud lihakonservi ja enne päikesetõusu olime juba teel oma esimese peatuspaiga La Fortuna poole. Ja vaatamata pikale sõidule, olime juba pool kümme kohal! :) Nagu lollakad! Enamus poodegi polnud veel lahti, söögikohtadest rääkimata. Kogemata kombel sattusime teele, mille äärde jäi ka meie öömaja - ja siis mõtlesime, et igaks juhuks küsime, kas saaks juba toa kätte. Esialgu meie tuba veel valmis ei olnud, aga kui olime 5 minutilise ringi hotelli territooriumil ära jalutanud, siis oli ka tuba iseenesest valmis saanud. Superluks! Kolisime sisse, lösutasime nats, ja siis sõitsime La Fortuna koske vaatama (pargi pilet 15 $/in). Veidi sai kõndida ka, ja treppe võtta. Kose all said ujuda need, kes vett liiga külmaks ei peljanud. Kanada puhkajatele tundus vesi üsna soe olevat! :)
La Fortuna Waterfall
2. päev
Kuna ilm tundus tulevat mitte ainult pilves vaid ka üsna vihmane, siis otsustasime Arenali külastuse edasi lükata ja hoopis Rio Celeste juurde sõita. Pildid olid Internetis paljulubavad. Sõit sinna väga maaliline. Vahepeal muutus vihmametsa padrik mägisteks pool-lagendikeks, et siis Tenorio Volcano National Park'i juures jälle 100%-lise õhuniiskusega vihmametsaks muutuda. Naljakas oli see, et navi juhatas meid vist mingit alternatiivteed mööda - läbi väikeste kohalike külade - kus kokku õnnestus näha u. kolme autot. Aga Rio Celeste juures käis juba hommikust peale kõva möll. Võtsime kiirelt sappa, ostsime piletid (10 $/in) ja sukeldusime metsa. Ja kui teel olles olime lihtsalt suvalises kohas korraks autost välja astudes näinud Strawberry Poison Frog'i (õigemini küll E nägi teda), siis lootsin ka selles 100% märjas ja sammaldunud metsas kasvõi tavalist konna kohata. Aga peale turistide polnud seal suurt kedagi. Üks ämblik vist, ja mõned sipelgad ainult. Rio Celeste oli täpselt sama sinine kui Interneti pildid. Kose ja laguuni nägemiseks tuli jälle veidi treppe võtta. Ja kuna olime üsna hilja peale jäänud, siis kahjuks ka turistihordidega võidelda. Aga selle ma panen enda laiskuse ja pealiskaudsuse arvele, et ma ei viitsinud midagi eksklusiivsemat (i.e. inimtühjemat) välja otsida. Tagasiteel põikasime (täiesti ilma rahata!) veelkord Rio Celeste äärde, kus kohalikud end vette kastsid. E ja J muidugi ka.
Strawberry Poison Frog (E leitud)
Rio Celeste
3. päev
Mitte et me oleks viimased päevad kuidagi eriliselt rabanud ja ennast väsitanud selle paari trepiastme läbimisega, aga tunne oli et tahaks pisut puhkust. Niisiis istusime pool päeva vulkaanilistes termaalbasseinides (pilet 40 $/in). E pani muidugi ringi nagu elektrijänes ja kuna J ka eriti kaua ühe koha peal püsida ei suuda, siis nad moodustasid minu õnneks harmoonilise paari. Ja ma sain rahulikult kogu raha eest nautida!
Õhtul sõitsime veel korra ühte liblikaparki (15 $/in). Tegime mõned kiired pildid vangistatud liblikatest ja konnadest, ja näppisime kilpkonna. Kõndisime ka E nutu ja kaeblemise saatel väikse ringi vihmametsas, aga no kaua sa ikka last piinad - istusime autosse ja sõitsime koju.
Meie koduloom - koolibri Rein. Passis igal hommikul meie maja ukse ees ühe ja sama oksa peal. (Ja no ei olnud. Ei olnud kaasas statiivi, fotokat, ja jumalteabmisveelvajalikkuvarustust, et korralikke pilte teha.)
Liblikatemeri
4. päev
Äratus kell 5. Mingi lind röökis nii kõvasti, et see kostus kõrvatroppidest ka läbi ja nii see uni läks. Uimerdasime natuke, et kell 7-ni tiksuks ja saaks hommikusöögile minna. 8-ks olime juba 1968 vulkaanimatka raja alguses (pilet 15 $/in). Veensin E-d ka ikka pikka rada läbima ja ta oli hea lapsena loomulikult nõus. Pärast paari tõusu ja parajat palavust mõtles ta aga ümber ja hakkas soiguma, et ta tahaks ikka lühemat rada teha. Ja kui teelahkmele jõudsime ja üks silt "Salida" näitas, siis muidugi ei olnud enam palju valikuid. Laavaväljadele kõndisin juba üksinda. Eks see 1 km/h kiirus oli veidi ära ka tüüdanud - nüüd sain jalad kõhu alt välja võtta ja märkimisväärselt kiiremini liikuda. Kohtasin mingit 20-pealist turistikarja, kellest kiiruga mööda tuhisesin, et sellel mitte-eriti metsikul rajal kasvõi natukenegi loodust nautida. Nägin ka ühte vaskussi moodi ussi, ja suurema hulga sisaliku moodi sisalikke. Matk oli tore, aga kahetsusväärselt lühike. Aga no 5-aastasega vist pole mõtet eriti palju pikemale matkale ka sättida - niikuinii pead 2 km pärast tagasi keerama! :) Ehk et kõiki olusid arvesse võttes oli väga ok jalutuskäik.
Õhtupoolik möödus hotelli basseini ääres pingviini ujutades. Oravat vaatasime ka.
Arenal (aga tipp on ikkagi pilve sees)
Laavamaastik Arenali veerel
5. päev
Hommikul jätsime Reinuga hüvasti ja asusime teele. Põhilise osa päevast veetsimegi La Fortuna ja Turrialba vahelisi kilomeetreid mõõtes ja vahelduvaid maastikke imetledes (kui kilomeetrid juba väga pikaks muutusid). Ega neid kilomeetreid ju väga palju polnudki, aga kui liikumise kiirus on aeg-ajalt 20 km/h, siis ega nad väga kiiresti ei edene.
Turrialba juures üritasime Monumento Guayabo't üles leida ja saime "tänu" navile korraliku maastikusõidu. Monumenti me üles ei leidnud, kuna seal kuhu navi meid juhatas seda igatahes polnud. Pimedaks hakkas ka juba minema, niisiis muutus monumendi leidmisest olulisemaks sealt raskestiläbitavatelt mägiteedelt tsivilisatsiooni tagasi saamine. Väikse pikniku jõudsime seal "in-the-middle-of-nowhere" ikkagi teha.
Samas - tänu navi juhatatud teele õnnestus meil jälle täiesti kogemata üles leida oma hotell. Ja kuna ma juba teist korda kirjutan, et see on kogemata, siis lubage ma selgitan: hotellide leidmisega on siin kehvad lood sellepärast, et nende asukohad ei ole antud konkreetse aadressina (või koordinaatidena), mille sisestamisel navisse saaks kergelt kohale veereda. Ei. Aadress on stiilis: "sõida linna keskusest 3 km, siis keera suure kivi juures vasakule, ja siis teise roosa maja juurest keera paremale". Ja ürita siis sellise selgituse järgi midagi leida. Kus on linna keskus? Milline suur kivi? Kas lugema peab heleroosasid või tumeroosaid maju? Või mõlemaid? jne. Ehk et hotelli leidmine on ikka paras vedamine tõepoolest. Iseäranis kui sa pole seda jõudnud veel otsima hakatagi.
Õhtul käisime veel korra linna peal söömas ja puuvilju ostmas. Hotellis olid meil sedapuhku koduloomadeks täiesti tavalised väiksed koerad. E-l rõõmu kui palju!
6. päev
Tänasesse päeva mahtusid Irazu vulkaani külastus (vist oli tasuta) ja seiklused rendiautoga "maanteel" number 408.
Seda osaliselt läbimatut kivihunnikut maanteeks nimetada on muidugi äärmine liialdus. Ja sellesama tee navisse ja google maps'i tavalise nummerdatud maanteena märkimine veelgi äärmuslikum ettevõtmine.
Igatahes seal me oma Toyota Yarisega olime - ja enam edasi ega tagasi ei saanud. Hakkasime siis jalgsi loodetava tsivilisatsiooni suunas kõndima. Täiesti ootamatu õnnesähvatusena tabas meid kohtumine ühe sakslastest abielupaariga, kes samuti oma mitte-eriti-maastiku-autoga sedasama "maanteed" võtma minna üritasid. Me muidugi jagasime neile kiiruga oma elamusi ja soovitasime neil mitte proovima minna. Mõistlike inimestena olid nad ka kohe nõus. Ja võtsid nõuks hoopis meid abi järele sõidutada. Tsivilisatsioon ei olnudki nii lähedal kui oleksime lootnud. Sestap ikka vedas hullupööra, et need inimesed just sel hetkel just sinna sattusid. Üks kohalik üritas siis meie autokest välja sikutada, aga kahjuks õnnestus tal ainult radikas puruks tõmmata ja muud midagi. Sakslased viisid meid hotelli, ja meil ei jäänud muud üle kui rendifirmasse helistada ja abi paluda..
Irazu vulkaani kraater
7. päev
Kuna me väga oma puhkust pooleli jätta ei tahtnud, ja rendifirma esmased esindajad nagu ka kinnitasid, et nad tegelevad meie auto väljatõmbamisega ning me ei peaks muretsema, siis otsustasime endale järgmisest firmast järgmise auto võtta ja reisi plaanipäraselt jätkata. Hea nali oli see, et kuuldused meie kuulsusrikkast sõidust olid vist levinud, sest kohalik onu oli nõus meile ainult 4WD-ga maastikuautot laenutama. No tegelikut muidugi kuuldused ei olnud tõenäoliselt levinud, sest vastasel juhul poleks ta ilmselt nõus olnud midagi laenutama! :)) Aga 500000+ km läbisõiduga, 2005.a. Nissan Frontier oli väga uhke! Läbi tumedate klaaside polnud näha ka, et sees istuvad turistid ja sestap saime rahulikult ringi sõita, ilma et keegi oleks hullult üritanud meist mööda rebida või muul moel oma üleolekut demonstreerida. Ja no pead ikka keerasid üsna üllatunult, kui me peatustes sealt välja ukerdasime. :)
Pärastlõunal jõudsime niisiis Puerto Viejo de Talamancasse, käisime Kariibi meres ujumas ja jalutasime linna peal. Väkk-väkk, turiste oli megalt. Ei meeldi mulle sellised kohad.
Nissan Frontier :)
8. päev
Käisime Cahuita (5 $/in) ja Manzanillo (tasuta!) rahvuparkides jalutamas. Ja muidugi mitu korda ujumas.
Rendifirma sai vist meie auto kätte, sest telefonile hakkasid saabuma teated sellest, kuidas meid maalt välja ei lasta ja kuidas meid kohe-kohe vangi pannakse. Üritasime küll meili teel asju ajada, aga selle peale läksid ähvardused veelgi ähvardavamaks, ja siis me enam ei üritanud.
Igatahes oli rõõmsale päikesele vaatamata meel veits mõru, sest polnud õrna aimugi, mis meid autoga seoses ees ootab.
Cahuita pargi rand
Erakvähk (pigem küll krabi moodi) Manzanillo pargis (teokarp oli tal mingi max 2 cm)
9. päev
Hommik otsa ladistas vihma. Lootus, et just Kariibi mere ääres saab päikest ja sooja ilma nautida, hakkas vaikselt kaduma.
Õnneks lõppes sadu ära ja siis läksime ikkagi randa. Pole vist suurt mõtet mainida, et vaatamata täiesti sombusele ilmale õnnestus meil ikkagi päikesepõletus saada. Maeisaaaru, kuidas mul see pisiasi koguaeg meelest ära läheb?! :)
10. päev
Vihma sadas veelgi kõvemini kui eile. Ja kuna ka rendifirma ähvardused läksid järjest jubedamaks, siis otsustasime plaanitust päev varem San Jose poole teele asuda, et asjad korda ajada.
Hommikul käisime Jaguar Rescue Centeris veidi loomi vaatamas. Ega seal loomi muidugi eriti ei näinud. Põhirõhk oli giidi juttudel, kuidas ja kui palju nad iga aasta loomi ja linde päästavad ja loodusesse tagasi lasevad. No armas ettevõtmine igatahes. Ja no eks nad peavad turiste sinna meelitama, sest ega riik nende ettevõtmisi ei toeta. Ainuke finantseering tulebki turistide külastustelt.
Hiljem siis Puerto Viejo -> San Jose sõit. Ja kohale jõudes kohe Budgetis-käik. Arvestades kõiki ähvardusi, oli suhtumine täiesti rahulik ja tsiviliseeritud. Kõik õuduspildid, mis ma endale olin maalinud, osutusid täiesti asjatuks. Tõenäoliselt nad lihtsalt hullult pabistasid, et me ei ilmugi kohale. Aga kui nad meie krediitkaarti nägid, rahunesid nad maha ja suhtusid asjasse täiesti adekvaatselt. Neile au andes tuleb tunnistada, et ega nad eriti midagi välja pressida ka ei üritanud. Ei olnud ühtegi asja seal paranduste nimekirjas, mis oleks ülekohtune tundunud ja mida oleks hirmsasti tahtnud vaidlustama hakata. Lahku läksime sõpradena.
Suure üllatusena tabas meid ka tõsiasi, et rentalcars'i poolt pakutav CDW - mis meie enda arvates pidi olema meie kindlustus - ei kata mitte midagi. Ja ka Budget ei maininud poole sõnagagi, et võiks mingi vähe vingema kindlustuse teha. Niiet edaspidi oleks ilmselt mõttekas ja soovitatav teha mingi eraldi kindlustus Eesti kindlustusfirma kaudu - et oleks tingimused selged, ja et oleks võimalik ka suhelda. Ise oleme lollid (ja pealiskaudsed muidugi ka).
11. päev
Käisime San Jose kesklinnas jalutamas. Täiesti mõttetu koht. Aga no oli vaja oma silmaga ikka ära näha.
Pärastlõunal jõudsime hotelli tagasi ja selgus, et Turrialba autorendi mees oli meid otsimas käinud! Et umbes, et meie leping oli ainult 5 päeva ja ta tuli õigel ajal. No siis hotellist sai ta teada, et me ikkagi oleme ühe päeva seal veel - ja järeldas sellest, et me tahame autot ka veel ühe päeva kasutada. WTF?! Nagu mingid lillelapsed!! Mitte midagi ei õppinud eelmisest kogemusest! Järjekordselt oli leping lugemata ja oma peas mõtlesime mingeid asju välja. Grrr.. Aga mees oli mõistlik lõunamaa mees ja temal polnud mañana vastu midagi.
Õhtul istusime hotelli basseini ääres ja nautisime mitte millegi tegemist (ja pinge langust).
12. päev
Hommikupoolikul saime siis lõpuks autorendi onuga kokku ja saime talle õnnelikult tema Nissani üle anda.
Seejärel lösutasime veel basseini ääres pärast mida ronisime lennuki peale ära.
Kulud 3 inimese peale kokku ca 5500 EUR (kui auto sodikssõitmine välja arvata), sh.:
* Lennud: 2500 EUR
* Hotellid: 1200 USD
* Autorent (rendid): 360 EUR ja 300 USD
* Muud kulud: 1500 EUR
(* Rendiauto sodikssõitmine: 3000 USD)
No comments:
Post a Comment